Viimastel nädalatel on teema leidnud mitmesugust kajastust. ERR kirjutas 15. jaanuaril, et „valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma“. Arto Aas teatas BNS vahendusel, et kolimised toimuvad vaid paberil. „Esialgsest plaanist on alles ainult fassaad ja loosungid, sisuline tulemus aga pea olematu“. Julge avaldus, kuid see kriitika ei ole asjakohane, kuna 1000 töökoha väljaviimise tähtaeg on alles 2019 aasta lõpus ning need töökohad selleks ajaks ka välja viidud saavad.

Kuna valitsusel on rohkem ambitsiooni, siis uurime ka keskkontorite (osalist) väljaviimise võimalust – see idee on alles tekkinud ja vajab ilmselgelt tasakaalukat ja mõistlikku lähenemist. Ei maksa kohe mõtet maha matta. Esimesed otsused on juba tehtud. Keskkonnainspektsiooni peakontorist viiakse 20 töökohta Pärnusse, RMK peakontorist 20 töökohta Paidesse ning sotsiaalkindlustusametist 30 töökohta Türile.

Püstitatud eesmärk on saavutatav

Töökohtade väljaviimine on protsess. Äärmiselt ennatlik on eeldada, et viis nädalat peale vastavasisulise otsuse tegemist on töökohad juba välja viidud. Valitsuskabinet on optimaalseks ja saavutatavaks tähtajaks kokku leppinud töökohtade pealinnast välja viimise eelmisel, sel ja järgmisel aastal (2019). Iga ministeerium korraldab oma valitsemisalas töökohtade väljaviimist ise, sest tunneb ja teab võimalusi ning vajadusi kõige paremini. Protsessiga tegeletakse ning ollaksegi erinevates etappides. Kohe ja praegu ei ole kindlasti eesmärk, vaid pigem teha läbimõeldult ning tasakaalukalt, leides parimad ja optimaalsed lahendused.

Töökohtade väljaviimine on juba otsustatud ning neid otsuseid ringi vaadata ei ole plaanis. Toon mõned näited: Pärnusse valmistatakse ette 101 töökoha viimist, Viljandisse viiakse 73, Rakverre 75, Raplasse 54, Tartusse 204 ning Jõhvi 100. Ida-Virumaale on plaanis kokku viia 248 töökohta. Need ei ole numbrid paberil, vaid konkreetsed plaanid.

Välja on käidud mõte riigi osalusega äriühingute töökohtade väljaviimiseks. See on täiendav meede, mille kaudu soovime maapiirkondade töökohtade arvu veelgi suurendada. Tegemist on eraldiseisneva protsessiga. Seega asjaolu, kas vastused laekuvad asjakohastelt ministeeriumitelt 15., 25. või 30. jaanuariks, ei olegi tegelikult peamine. Kas asja põhjalik läbimõtlemine peegeldab ministeeriumite vastuseisu? Minu hinnangul mitte. Koostöö on hea.

Rohkem aega – rohkem tegusid

Olen varasemalt toonitanud, et riigipalgaliste töötamine väljaspool pealinna ei pea kinni olema ühes kuupäevas või tähtajas, vaid saama loomulikuks osaks riigi personali tööle võtmisel ja tööprotsesside korraldamisel. Maapiirkondades elavatele noortele ja ettevõtjatele on oluline, et riigi kohalolek oleks tagatud. Noortel peab olema võimalus avalikus sektoris karjääri teha ja ka ettevõtjad on huvitatud, et elu maapiirkondades jätkuks.

Ei ole saladus, et paljud inimesed käivad Tallinnasse tööl Läänemaalt, Raplamaalt, Lääne-Virumaalt ning mujalt. Näiteks kuulsin ühel kohtumisel, et Saaremaa valla tööpakkumisele kandideeris mitukümmend inimest, kelle kodukoht on Saaremaal, kuid on töö tõttu sunnitud elama Tallinnas. Inimesed töötaksid väga hea meelega kodukohas, kui seal tööd oleks. Meie eesmärk on riigi kohalolekut ja riigipalgaliste töökohtade arvu maapiirkondades suurendada. Loosungeid siin ei ole. See on meie kindel plaan.