•• Haridusministeeriumi ametnikud käivad praegu tutvumas Narva koolide olukorraga. Kas neil koolidel on lootust jätkata suures osas vene õppekeelega, kui tõesti pole võimalik eesti keelele üle minna?

Ootame tulemused ära, enne seda on spekuleerimine vale, kuna see kütab kirgi üles.

•• Te olete varem öelnud, et vene koolide problemaatika tekkis enne valimisi. Palju üldse selles arutelus poliitikat sees on?

Kindlasti on selles ka poliitikat sees, ka Eesti Päevaleht on kajastanud Yana Toomi seisukohti: talle öeldi, nagu kõik oleks korras, aga talle endale tundub, et pole. Kui Tallinna koolid korraldavad kolme päeva jooksul hoolekoguistungeid, siis seal on korraldavat alget näha. Aga ma leian, et seda teemat pole mõtet politiseerida, sest kui koolidel on reaalseid probleeme, siis tuleb need ka lahendada, kuna ministeerium vastutab, et neid poleks. Kui me saame kaasa aidata probleemide lahendamisele, siis tuleb seda teha.

•• Üks Yana Toomi väide on selline, et eesti õppekeelele läheb üle kool Mustamäel, mis on võtnud 60% eesti keeles õppimiseks vastu plaani hakata õpetama riigikeeles näiteks vabas õhus liikumist ja muid mõnevõrra kummalisi õppeaineid. Kas see on teie arvates normaalne?

Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, sest see pole tõsiselt võetav väide. Meil on riiklik õppekava ja see tuleb läbida 60% ulatuses riigikeeles. Vaevalt et sinna saab sisse viia selliseid tegevusi.

•• Aga miks ei võiks ikkagi lubada koolidel, kus hoolekogu tõesti on sellise otsuse vastu võtnud, jätkata ainete riigikeeles õpetamist väiksemas mahus?

Me võiksime ju arutada, mida nad reaalselt tahavad. Kui nad on sellise taotluse teinud, siis me vaatame, miks nad selle tegid, mitte ei saa  abstraktselt olukorda arutada. Kui soov on lihtsalt abstraktne, siis oleks nii seda lahendada rumal.

•• Võtame näiteks Ida-Virumaa – seal pole ka eesti koolidel väga kerge õpetajaid leida.

Ärgem spekuleerigem, igas koolis on kindlasti konkreetsed probleemid ja need peab ministeerium lahendama. Kui me saame, siis me toetame neid koole, kuna kõige olulisem on ikkagi õpetamise kvaliteet, aga abstraktselt spekuleerimine pole tõsine tegevus.

•• Aga kui vaatame kõige drastilisema näitena Ida-Virumaad, siis kuidas on üldse kavas sinna noori õpetajatööle meelitada?

Praegu on ette nähtud 30% lisatasu õpetajatele, kes õpetavad eesti keeles vene koolides. Ma arvan, et teistel koolidel tuleb leida lahendused enda vahenditest, kuna me kõikidele koolidele, kes ei suuda endale uusi õpetajaid leida, selliseid võimalusi lubada ei saa. Kohalikud omavalitsused ja koolid peavad olemasolevate rahaliste vahendite varal leidma võimalusi, sest kõikidel õpetajatel 30% palka tõsta pole majanduslikult mõeldav.

•• Kuidas ikkagi õpetajakutset mainekamaks või kas või noortele ahvatlevamaks muuta?

Ma pole päris nõus, et õpetajakutse on praegu halva mainega. Seda, et meil õpetajaid üldse ei ole, pole ka õige väita. Muidugi on probleeme konkreetsetes koolides, aga mingit üleüldist õpetajate puudust Eesti Vabariigis pole. Õpilaste arv on oluliselt kahanenud ja sellega seoses oleme päris hästi õpetajatega varustatud. Õpetajaks saamiseks on õppida vaja ja kui noor selle valib, siis ta sinna ka läheb.

•• Õpetajad küsisid palka juurde. Kas see on tavapärane küsimine, kui majandus veidi kasvama hakkab, või peakski teie arvates õpetajate palgad ikkagi üle vaatama?

Muidugi võiks palk kõrge olla ja kui eelarveliselt selle võimaluse leiame, siis ka palka tõstame. Kui majandus kasvab, tuleb ka palka tõsta.

•• Kui palju siis majandus kasvama peaks, et õpetajatel palk tõuseks?

Ärgem spekuleerigem taas kord, kui meil on majanduslikud võimalused, eks siis ka palk tõuseb. Kui neid võimalusi ei tule, siis pole taas tõsiselt võetav lubaduste õhku kirjutamine, kui meil pole rahalist katet. Kindlasti peab palk tõusma koos riigi üldise kasvuga.

•• Te ennist mainisite, et õpetajatöö maine on hea. Samal ajal aga on üha rohkem näha, et lapsevanemad suhtuvad õpetajatesse justkui teenindajatesse. Kas seda suhtumist on võimalik üldse kuidagi muuta?

Ma arvan, et see on üldisem trend, kus turumajanduslikul mõtlemisel on oma varjuküljed. Me näeme, et õpetajat, kellesse ajalooliselt on suhtutud hoopis teistmoodi, võetakse üha rohkem teenindajana. Ma ei pea seda väga õigeks, aga seda ainuüksi haridussüsteemi sees muuta on väga raske, kuna nii suhtutakse ju ka kõikidesse avalikesse ametitesse, sinnamaani välja, et ka politseinik on kõigest teenuse osutaja. Minus tekitab see võõristust, aga see on objektiivne trend ja ministri või valitsuse tasandil sellele vastu töötamist ma ette ei kujuta. Võib-olla oleme tasakaalu käest ära lasknud ja õpetaja on liiga nõrgalt kaitstud isik koolis. Autoriteet sõltub isikust, aga see pole ikkagi ainult õpetaja enda mure, et end kehtestada. Riik saaks leida täiendavaid õigusi ja anda tagatisi, et õpetaja end ametis turvalisemalt tunneks.

•• Milliseid õigusi konkreetselt siis õpetajale juurde andma peaks?

Selleks on vaja maailma kogemusi vaadates uurida, kus kohas õpetajad end kõige haavatavamana tunnevad. Kõige parem meetod oleks neid õpetajakoolituses õpetada, kuidas end õpilaste seas paremini kehtestada. Riiklik kaitse on ühesugune, aga osa õpetajaid suudab end kehtestada ja osa ei suuda. Ma ei tea, kus kohas siin tasakaalupunkt on, aga kindlasti tuleb aidata neid õpetajaid, kes tunnevad end ahistatuna õpilaste või lapsevanemate poolt, sest selliseid signaale on päris palju.

•• Lähme nüüd korraks taas tagasi vene koolide juurde. Üks eestikeelse õppe vastuolijate põhjendus on väide, et kui vene keelt rääkiv noor peab hakkama korraga õppima eesti keeles füüsikat, siis ta õpiks justkui eesti keelt, aga füüsikat ainena ei pruugi ta selle tõttu kõige paremini õppida. Kas hariduse kvaliteet ei hakka niimoodi langema?

See on kunstlik konstruktsioon, sest füüsikat õpetatakse Saksamaal saksa keeles, Venemaal vene keeles, Prantsusmaal prantsuse keeles ja Eestis eesti keeles. Need keeled pole kindlasti kehvemad selle õppimiseks.

•• Aga kui õpilane lihtsalt ei saa keelest nii hästi aru?

Aga loomulikult, kui ta mõelda või keelt ei oska, siis on ikka keeruline. Neid probleeme on miljoneid kordi muudes riikides lahendatud ja me ei küsi, kuidas Prantsusmaal erineva keelelise taustaga õpilased hakkama saavad. Konkreetsetel juhtudel võib tõesti probleeme olla, aga mul pole mingeid kahtlusi, et inimene, kes on käinud Eestis põhikoolis ja läbinud õppekavas ette nähtud keeleõppe, ei saaks hakkama. Loomulikult pole see nii lihtne kui emakeeles, aga see pole ka põhimõtteline takistus. Ise olen õppinud füüsikat väga mitmes keeles ja pole kunagi aru saanud, et keel takistuseks oleks.

•• Ütlesite, et kas või pealinnaga on tekkinud raskusi üksteisest arusaamisega. Näiteks uus 1. klassi vastuvõtmise kord on ju erakordne näide, et ministeerium ja Tallinna haridusamet ei saa ühest ja samast seadusest samamoodi aru.

Päris selge on see, et olukord Tallinnas on ebanormaalne. See, kuidas nad vastuvõtu korraldasid, ei ole normaalne hariduskorraldus. Miks nad niimoodi otsustasid, seda tuleb nende enda käest küsida. Kõik teised omavalitsused said olukorra normaalselt lahendada, aga Tallinnas on segadus nii suur, et sellega ei saa rahul olla. Seaduse mõte ütleb, et koolidele on vaja määrata piirkonnad, ja kui määramine on läbi viidud selliste eksamite ja proovimistega, siis kindlasti ei saa seda pidada seaduse mõtte kohaseks.

•• Kas te ise üldse toetate 1. klassi vastuvõtmise katseid? Näiteks emeriitprofessor Viive-Riina Ruus on teravalt sellise varakult tehtava sorteerimise hukka mõistnud.

Enamik inimesi, kes on nende katsete sisulist otstarbekust uurinud, on jõudnud järeldusele, et seitsmeaastaste laste eelduste väljaselgitamine pole tõsiselt võetav ja seal on väga palju spekulatiivset. Tihti peegeldab see varasemat drilli vanemate või lapse enda poolt. Seetõttu on teadlaste soovitus nendest loobuda. Samas on meil ühiskonnas väga mõjukad jõud, kes peavad neid katseid vajalikuks, aga need on valdavalt emotsionaalsed argumendid. Ma arvan, et me peaksime usaldama spetsialiste ja vabastama kuue-seitsmeaastased lapsed nii drillist kui ka üsna kaheldava objektiivsusega katsetest.

•• Kas te ei usu, et kui koolidesse minek jääks ainult piirkondade põhiseks, siis võib tekkida olukord, kus piltlikult öeldes sauna elanikuks registreeritakse end ainult seepärast, et kesklinna elanik olla?

See on ilmselgelt seadusvastane, mistõttu on neid õigus sellest koolikohast ka ilma jätta. Kui neid rikkumisi peaks olema, siis tuleb sellega eraldi tegeleda, aga seetõttu koolipiirkondadest loobuda pole mõistlik.

•• Kas 1. klassi tunglemist ei aitaks vältida näiteks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine?

Mina toetan ühtlase tasemega põhikoolivõrku üle Eesti. Kui konkurentsipõhiselt tekitada tugevaid ja nõrku põhikoole, siis see pole minu arvates õigustatud. Kui aga vaatame gümnaasiume, siis seal peaks juba noor tegema valiku, millist suunda ta õppida soovib, olgu see siis keele-, reaal- või kutseõppeharidust pakkuv kool. Seal peaks rohkem konkurentsi olema ja loomulikult oleks kasulik, et noored saaksid rohkem liikuda. Põhikooli puhul on oluline lähedus, aga gümnaasiumi puhul, et see oleks lihtsalt hea gümnaasium. Valdavalt on selleks vaja neid – 226, kui ma ei eksi – koondada, kuna kutseõppesüsteem saab hakkama 30 kooliga. Samas ei võitleks ma ilmtingimata ka astmete lahutamise pärast – kui me tegeleme administratiivse lahutamisega, siis me ei tegele kõige õigema asjaga.

•• Pealinna gümnaasiumid tegelevad viimasel ajal ellujäämisega. Kui nad ei saa teatud arvu õpilasi, siis ähvardab neid gümnaasiumiosast ilmajäämine. Seetõttu võtavad nad vastu õpilasi, kes ei ole võimetelt gümnaasiumimaterjal.

See on väga tõsine probleem. Paljud gümnaasiumid tegutsevad praegu kui tolmuimejad – peaasi on enda kott täis imeda. Aga samas ma usun, et uued reeglid sunnivad koole eelseisvatel aastatel konsolideeruma ja ministeerium soosib kindlasti seda, et koolid end koondaksid. Iga hinna eest ei ole vaja noort gümnaasiumi õppima saata ja paljudel noortel oleks palju paremad võimalused kutseharidussüsteemis.

•• Tallinnas on üle poolesaja gümnaasiumi, kui palju peaks neist alles jääma?

Optimaalse suurusega gümnaasiumis võiks olla 300 õpilast. Kui see näitaja aluseks võtta, siis saame üsna väikse arvu gümnaasiume ja on selge, et nii väikse arvuga pole võimalik Tallinnas läbi saada. Tallinn vajab rohkem gümnaasiume, aga lähtume sellest, et 300 õpilasega gümnaasium on eesmärk, mille poole me peaksime liikuma ja vähemalt poole tee peale ehk vähemalt kahe klassikomplektini.

•• Gümnaasiumidest oleme pikalt rääkinud, aga mida võib oodata kõrghariduses?

Me eeldame ikkagi tudengitelt täie jõuga õpingutele keskendumist ja loomulikult tuleb seda tagada vastava õppetoetussüsteemiga. Õppetoetusi peaks olema kolme liiki. Kõige olulisemaks pean vajaduspõhist toetussüs-teemi: neile, kellel on täisajaga õppimine muudmoodi võimatu, peaks õppetoetuste ettenägemine olema hädavajalik. Kindlasti peaks ka olema süsteem, mis toetab edukust, väga head edasijõudmist suuremate stipendiumide või mõne muu vormi näol. Kolmas süsteem, mida tuleks palju rohkem kasutada, et täidetud saaks erialad, mida noored väga õppida ei soovi, oleks siht-otstarbeliste toetuste oma.

•• Olete öelnud, et ülikooli peaks olema lihtsam pääseda, aga seal peaks olema õppetöö tõsisem. Kas te ei karda, et sellisel kombel saaksid esialgu küll ülikoolid tudengite näol raha kätte, aga suur osa tudengitest kukub tegelikult sealt välja?

See süsteem on ju üsna hästi isereguleeruv. Noortel on mõistlik enda võimekust objektiivselt hinnata ja kui ühiskonnas kujuneb arusaam, et kõrghariduse omandamine ongi raske, siis hakkavad noored tegema objektiivseid valikuid kas kutseõppesüsteemis või muudel erialadel. Paljudel juhtudel oleks äkki mõttekas enne kutseharidusega töötada ja siis minna edasi õppima. Vaadates mujale maailma, siis paljud noored parandavad töökogemuse abil enda konkurentsivõimet ega pea hädavajalikuks seitsmendast eluaastast kuni ülikoolidiplomini õppida.

•• Teie ühesõnaga ei toeta ideed, et noor peab õppimise kõrval tööl käima?

On kindlasti ka selline õppimise vorm, aga osaajalise õppe tegelik efektiivsus on alati väikse küsimärgiga. Praeguse suure väljalangemise või mitteedukuse põhjus on ka see, et korraga õppida ja töötada pole kõige efektiivsem.

•• Mis on siis kõrghariduses kõige olulisem valukoht, mida järgnevate aastate jooksul on vaja luubi alla võtta?

Kõrgharidust on meil liiga palju saanud. Me kujutame ette, et siin riigis peaks olema võimalik õppida kõiki erialasid, aga see pole mõistlik. Kõiki erialasid ei õpetata ka Soomes ja Rootsis ja kõige kurioossema näitena toon ma soovi hakata õpetama tuuma-energeetikuid, milleks puuduvad meil täielikult vahendid, sest see nõuaks miljardikroonist investeeringut ja sellist raha pole meil kuskilt võtta. Neid spetsialiste, keda meil vaja on, saab ka mujal koolitada. Ettekujutus, et me suudame kõiki välja õpetada, ja olukord, kus me koolitame võrdlemisi väikse nõudlusega ametisse inimesi kolmes eri kohas, pole mõistlik. Oma tugevuste otsimine peaks olema palju tähtsam kui iga hinna eest naaberülikooliga konkureerimine.

•• Kas sellele aitaks kaasa näiteks ülikoolide liitmine?

Kindlasti võib seda kaaluda, kuid administratiivsele liitmisele keskendumine oleks taas põhiteemalt kõrvale kaldumine. Meie eesmärk pole kindlasti rektorite päid raiuda või koolide arvu vähendada, me peaksime lihtsalt midagi tehes seda võimalikult hästi tegema, et mitte oma nappe vahendeid raisata.

•• Täna tööle minnes kõndis minu eest mööda koolilaps, kelle koolikott oli pea sama suur kui ta ise. Samas on koalitsioonilepingus kirjas, et hakatakse e-õpet arendama. Mida selles vallas teha plaanite?

Seal on tohutult võimalusi ja me võime spekuleerida, et nüüd on valmis tehnoloogiad, mis võimaldaksid paberivabalt õpetada. Tean ise enda käitumise järgi, et kui mul on palju materjale arvutis, siis ma ikka prindin need välja, sest tehnika pole nii mugav, ja ega me ei taha ka, et lapsed istuksid kogu koolipäeva arvuti taga. Erinevaid õppematerjale ja õpetaja töö toetuseks olevat infrastruktuuri saab arendada ja kas või vähendada vajadust neid raskeid õpikuid kaasas kanda. Üsna palju perspektiivi on ka pedagoogilistel kooperatiividel, kus õppematerjali jagataks elektrooniliste kanalite kaudu. Mitte ükski ministeerium ega õpikukirjutajad ei suuda teha nii palju pedagoogilist tööd kui kümned tuhanded õpetajad. Kui nad jagavad seda omavahel ja ministeerium loob selleks keskkonna, siis me teeme mõistlikku asja.

•• Nii lihtsat plaani te välja ei käi, et igale lapsele sülearvuti hankida?

Ega see üleliia pole, kui me mõtleme, et enamik tänapäeva inimesi, kes tööalaselt arvutit kasutab, peab sülearvuti omamist üsna elementaarseks. Targa liitlaseta, olgu see arvuti, iPad või nutitelefon, meie tulevik ilmselt ei ole. Kui koolilastel on selline õppevahend või elukaaslane, kui soovite, siis selles pole midagi halba. Kui pere ei suuda seda hankida ja hulgi tuleks odavam, siis ma ei pea seda kindlasti populistlikuks ideeks, aga esialgu meil siiski rahalised võimalused puuduvad ja see idee suri meil siiski masu ajal, mitte kontsept-sioonide või populismi tõttu.

•• Öelge ausalt, mida te tunnete, kui Vabaduse väljakult läbi lähete ja vabadussammast vaatate?

See epopöa on läbi ja lõppkokkuvõttes oleks mõistlik rahule jääda, aga oli tõesti väga piinlikke momente, sest ega tšehhide praak kellelegi au ei tee – minule, Eestile ega ka kindlasti tšehhidele endale. Aga kui me jäämegi nüüd selle praagi pärast nutma, siis me unustame peamise, et tegelikult oli riigil moraalne kohus püstitada väärikas mälestusmärk neile, kes sellele riigile aluse panid, ja see on nüüd tehtud. Ühele meeldib rohkem, teisele vähem, aga kõigile ei meeldi mitte midagi siin maailmas.

•• Rulasõitjad teid seal ei häiri?

See on moodne ühiskond ja inimestele meeldib. Me ei taha mingit muuseumi teha ja noortel inimestel on piisavalt respekti, nii et võidusamba jalamile nad päris ruladega ei kipu. Tuleb elada selle maailmaga ühes rütmis ja mitte muutuda mittesallivaks.