JAAK AAVIKSOO: Pühad kaitsekulud?
Koalitsioonis kokku lepitud kärbete (ja tulude kasvatamise) tulemusena kujunes vastuvõetud riigieelarve kulude mahuks 98 474 miljonit krooni, sellest kaitsekuludeks 5227 miljonit krooni ehk siis kulusid kärbiti kokku 246 miljonit, sellest kaitsekulusid 242 miljonit krooni. Kaitsekulud ei ole pühad – kui kahaneb riigi rikkus, ei pääse kahandamisest ka riigikaitse!
Riigieelarvet tuleb veel ja palju olulisemalt kärpida. Mitmed poliitikud, ajakirjanikud ja ettevõt-jad on näinud peamise allikana jälle kaitsekulusid – Päevaleht ühe ja Äripäev koguni 2,64 miljardi krooni ulatuses –, pannes ette viia kaitsekulude tase 0,8%-ni SKT-st. Üks äriliidritest mõtiskleb Eesti kaitsepoliitika teemal koguni nii: „... ostame vaestemajja uue uhke kahuri. Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja.” Selline arusaam on tavainimese tasemel pinnapealne, eliidi tasemel ohtlik ja otsustajate tasemel kuritegelik. Vaidlustamata vajaduse korral ka kaitsekulude kärbet, seisneb tarviline tarkus selles, et leida mõistlik tasakaal eel-arve- ja julgeolekupoliitiliste huvide vahel. Milline see võiks olla?
Eesti kaitsepoliitika tugineb kahele sambale – esmane iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse NATO raames. Hädatarvilik on mõista, et NATO ei ole mitte jumal taevas, kellel on eriline armastus Eesti vastu, vaid see on usaldusühing, kus Eesti on väike, aga võrdväärne partner oma õiguste ja kohustustega. Meie lubadus viia oma kaitsekulud 2%-ni SKT-st on poliitiline ja selleni liikumise tempo on kindlasti läbiräägitav. See võimaldaks ajutist kokkuhoidu raskel ajal.
Lisaks sellele on Eestil aga hulk konkreetseid kohustusi sõjaliste võimete näol, mis moodustavad osa NATO kui terviku sõjalistest võimetest – siin ei tule rehepaplik tegematajätmine kõne alla.
Olgu näiteks toodud kohustus tagada õhuseire, milleks vajame lisaradareid aastaks 2010, või siis lubadus panustada 2010. aastal NATO kiirreageerimisjõu-dudesse nn Balti pataljoniga. Tean, millist muret tuntakse, et mõned riigid ei suuda oma kaitselubadustest kinni pidada, mille tagajärjel väheneb kogu alliansi julgeolek. Kahjuks, ja tuntaval määral, ka Eesti julgeolek.
Mõistlikuks kaitsekulude kärpimiseks on vaja teada kulude struktuuri. Infrastruktuuri investeeringuteks on planeeritud 876 miljonit, sellest 403 miljonit
NATO ja 280 miljonit Eesti poolt Ämari lennuvälja ehituseks. Ämari investeeringu otstarbekuse on seni vaidlustanud vaid Vene saatkond. Relvastuse hangeteks on kavandatud 1375 miljonit, millest varasemate lepingutega on kaetud 800 ja eelläbirääkimistega veel 200 miljonit, sealhulgas nimetatud radarihange. Ülejäänud kuludest moodustavad enamiku personalikulud, missioonikulud ja seadusjärgsed sotsiaalkulud – pensionid, ajateenijate hüvitised jms. Teatud, isegi arvestatav kokkuhoid mõnesaja miljoni krooni ulatuses on kindlasti mõeldav, ent see ei tohiks kahandada saavutatud kaitsetaset, tekitades julgeolekuvaakumi, mis teatavasti lõpeb alati halvasti.
Samal ajal peaks kaitsevaldkond olema kindlasti solidaarne kogu ülejäänud avaliku sektoriga, kui otsustatakse palku kärpida. Poliitikute ja ametnike, õpetajate ja arstide, kultuuritöötajate ja kaitseväelaste ühtne 10-protsendine palgakärbe hoiaks kaitseministeeriumi valitsemisalas kokku veel 150 miljonit krooni. Selleks tuleb valmis olla.
Väärtuste murendamine
Pean sügavalt kahetsusväärseks mõnede poliitikute ja teiste populistlike arvamusavaldajate soovi vastandada kaitseväelasi pensionäridele, puudega inimestele või lastele, manades meile kujutluspilte hambuni relvastatud sõjarditest nälgivate inimeste keskel.
Kohati tundub, et oma riigi väärtusest arusaamine on meil ohtlikult murenemas. Seejuures pole selle murenemise kõige häälekamad edendajad mitte ots otsaga kokku tulevad kaasmaalased, kellele kasvanud rahvuslikust rikkusest on osaks langenud keskmisest vähem, vaid just üldisest majanduslikust edenemisest enam osa saanud, kel on sugenenud iselaadne ettekujutus oma privilegeeritusest ja õigusest üha enam tarbida, tulgu see siis riigi toimimise ja julgeoleku või kaasmaalaste sissetuleku arvel.
Eesti esimene iseseisvusperiood jäi lühikeseks suuresti see-tõttu, et me ei osanud riigi julgeoleku eest piisavalt hoolt kanda, kuna tähtsad ja vähem tähtsad asjad kippusid segi minema ja ahnus ei lubanud avarama pilguga tulevikku vaadata. Makstud hind oli tohutu. Nüüd peaksime olema targemad ning mõistma vanemate riikide eeskujul, et oma riik vajab hoolt ja kaitset. Vaid kaitstud riik saab kaitsta ja edendada keelt ja kultuuri ning kasvatada üldist jõukust. Riigid ja rahvad, kes seda pole mõistnud, on lakanud olemast.