Link kopeeritud!

JAAK ALLIK: Õnnitlen, Venemaa!

 (331)
JAAK ALLIK: Õnnitlen, Venemaa!
Arno Mikkor

Venemaa valis endale viimase sajandi noorima valitseja: 42-aastase Dmitri Medvedevi. Valitseja, kelle muusikaeelistus on rajurokk ja lemmikansambel Deep Purple. Valitseja, kelle lemmikkirjanik on Mihhail Bulgakov ja kes on päritolult Peterburi teise põlvkonna intelligent (Dmitri isa oli füüsikaprofessor ja tema juuditarist ema keeleõpetaja).


Meie ajakirjandus on pööranud  tähelepanu sellele, et alates 1991. aastast on Medvedev olnud Vladimir Putini alluv ja lähedane sõber. Hoopiski pole kõneldud, et vaatamata 13-aastasele vanusevahele on Medvedev olnud poliitikas Putinist kauem. Perestroika ja esimeste vabade valimiste ajal, kui Putin tegutses välisluure residendina Dresdenis, juhtis Medvedev oma õppejõu Anatoli Sobtšaki valimisstaapi nii Rahvasaadikute Kongressi kui ka Leningradi linnapea valimistel. Varalahkunud Sobtšak oli aga üks perestroika-aegse Nõukogude Liidu demokraatliku liikumise värvikamaid eestkõnelejaid ning Savisaare-Lauristini võitluskaaslane Moskvas. Igatahes võib 1988. aastal juuraaspirandina ristsed saanud Medvedevit pidada Nõukogude Liidu totalitarismi kukutanud demokraatliku liikumise täieõiguslikuks osalejaks ning kui putšistid 1991. aastal võitnuks, oleks tema ametialasel karjääril olnud lõpp.

Ma õnnitlen kõiki oma Vene sõpru eilse valiku puhul ja sugugi mitte ainult seepärast, et vastaskandidaatide Gennadi Zjuganovi ja Vladimir Žirinovski kõrval mõjus Medvedev tõesti nagu Jeesuke Kolgata mäel. Asi on selles, et isegi kui valimistel saanuks osaleda ka “demokraatlike jõudude ühiskandidaat” ekspeaminister Kasjanov ning malemeister Garri Kasparov, oleks mitte ainult Vene rahva, vaid ka minu Vene sõprade eelistus kuulunud ikkagi Medvedevile. Sest nn Miša Kaks Protsenti Kasjanovi – nii kutsutakse teda igalt tehingult võetud vaheltkasu pärast – ja neobolševik Eduard Limonoviga ühismiitinguil esinenud  lobasuu Kasparovi valimisest poleks Venemaal saanud tõusta mingit tegelikku tulu.

Samal teemal:

Vene demokraatia probleem ei seisne selles, kas Kasjanovi kandideerimiseks kogutud kahe miljoni allkirja seas oli 15 protsenti võltsituid. Probleem on hoopiski selles, miks Putinit ja tema poolt nimetatud suvalist kandidaati toetab täiesti legitiimselt tõepoolest kolmveerand valijaist ja miks omal ajal populaarsed erakonnad Jabloko ning Paremjõudude Liit said parlamendivalimistel kahepeale kokku ainult 2,6 protsenti häältest ning seetõttu ei esitanudki oma presidendikandidaate.

Hüljatud Putini-vastased

Venemaa sõnavabaduse probleem ei seisne mitte (puuduvas) tsensuuris, vaid selles, miks Putinit ägedasti kritiseeriva ajalehe Novaja Gazeta trükiarv (ja seega nõudlus) on kõigest 173 000 ning miks Moskva raamatupoodides seisavad Anna Politkovskaja raamatud lugejahuvi puudumise tõttu riiulitel. Venemaa probleem seisneb selles, nagu on mõistnud seda maad tundvad analüütikud, et ka Putini kõige rohkem NATO-t ründavad ning Vene suurriiklust rõhutavad mõtteavaldused on kaugelt liberaalsemad kui keskmise Vene valija seisukohad neis küsimustes.

Venemaa majanduse jalule aitamise ning riikluse tugevdamisega marginaliseeris Putin nn demokraatlikud jõud. Kuid Putini ajalooliseks teeneks jääb Venemaa puhul pretsedenditu põhiseadusjärgne võimust loobumine oma populaarsuse tipul ja see, et oma poliitikaga on ta suutnud sisuliselt mängulaua äärest kõrvaldada ka otseselt revanšistlikud  ning avalikult ksenofoobsed ja läänevastased poliitilised jõud.  Võttes oma leksikasse üle nende peamised loosungid – Venemaa mõjuvõimu taastamise, Isamaasõja võidu kanoniseerimise ning rahvusliku idee otsimise – tegi ta need liikumised relvituks ning kammitses sedalaadi ideoloogia rahvusvahelises suhtluses siiski suhteliselt vastuvõetavasse rüüsse.

Medvedev oli julge valik

Loe veel

Nagu ta eelkäijad Gorbatšov ja Jeltsingi, on Putin jäänud poliitikuks, kelle prioriteet on Venemaa kuulumine maailma suurriikide G-8 klubise ning seetõttu ka läänemaailmas enam-vähem pestud näoga ringi liikumine. Olukorras, kus riigis on nii sotsiaal-majanduslikult kui ka psühholoogiliselt tõepoolest Weimari vabariiki meenutav õhkkond, teab vaid Putin ise, kuivõrd õhukesel jääl käimist tähendab selline poliitika. Seda mõistavad tema lääne kolleegid ning paistavad üldse mitte mõistvat Eesti juhid (ajakirjanikest rääkimata), kes ootavad, et Venemaa president peaks ajama poliitikat Eesti ja mitte oma riigi huvides. Paraku on see vale rolliootus. Sest näitleja, kes jätab Othellot mängides oma hea südame tõttu Desdemona kägistamata, lihtsalt kõrvaldatakse mängust, nagu see muide juhtuski Gorbatšoviga, kellele Eesti on oma iseseisvuse eest kõige rohkem tänu võlgu. Määrata sellises olukorras oma järglaseks Medvedevi elulooga  isik on Putini poolt muidugi julgustükk, kuid teisalt ka Venemaa demokraatlikku arengut  ja turumajandust sisuliselt kaitsva poliitika  järgimine. Võib kujutleda, kui paljudele Venemaa õukondlastele ja poliitilistele liikumistele eilsete valimiste tulemused tegelikult ei meeldi. Jaanuaris Moskvat külastanud tuntud Rootsi majandusteadlane ja Ida-Euroopa spetsialist Anders Aslund  iseloomustas Kremlis valitsevat olukorda kui väga ärevat ja riigipöörde järgi lõhnavat. Muidugi näevad jõustruktuurid mitte kunagi sõjaväes teeninud Medvedevis endale ohtu. Putini asumist peaministriks tõlgendaksin eelkõige kui tema soovi anda uuele presidendile aega isikliku autoriteedi võitmiseks, sest on selge, et Medvedevi ja Putini liidu vastu ei julge praegu veel keegi mässata. Putin teab hästi, et  võim on Venemaal alati lähtunud mitte isikust, vaid kabinetist, kust tulevad korraldused, kuid muidugi ei tohi need korraldused olla sellised, mis ajaksid täitjad kohe marru.

Millele tugineva ja kui vankumatu isikliku autoriteedi Medvedev saavutab, seda näitavad lähemad paar aastat. Igatahes on ta öelnud oma valimiseelses programmkõnes, et kui Venemaa tahab saada tsiviliseeritud riigiks, siis peab ta kõigepealt saama õigusriigiks ning et riik saab tänapäeval eksisteerida vaid vabas infoväljas, mille lahutamatu osa on mõjukas ja sõltumatu meedia. Eesti liidritel, kui nad  tõesti sooviksid Venemaaga suhete paranemist, oleks praegu parim aeg näidata oma head tahet.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare