Link kopeeritud!

JAAK KILMI: Nõukogude Eesti meie meeltes

 (56)
JAAK KILMI: Nõukogude Eesti meie meeltes
----

Kaks aastat tagasi hakkasime koos Kiur Aarmaga tegema filmi oma lapsepõlve Nõukogude Eestist.

Mitte niivõrd kunagi eksisteerinud territoriaalsest üksusest Nõukogude Liidu piires, vaid hoopis ühest kentsakast moodustisest meie peades. See oli süsteem, milles me olime üles kasvanud ja mis lagunes täpselt siis, kui me täisealiseks saime. Põhimõtteliselt oli Nõukogude Eesti näol tegemist meie puberteediealise lapsepõlvega. Mitte just traumaatilise puberteediga, aga siiski sellisega, millest ma tahtsin kiiresti välja kasvada.

Ma ei mäleta lapsepõlvest ühtegi hetke, kus oleksin leppinud sellega, et ma olen laps ja jään selleks elu lõpuni. Elama maailma, kus on kehtestatud mingid seadused, mis justkui kehtivad, aga mida ei saa tõsiselt võtta. No sa ei usu ju hetkekski, kui sa vahetunnis koos teiste tolmuste koolivormikandjatega ringiratast jalutad, et see on hea mõ­te ja teeksid seda ka siis, kui korrapidajaõpetaja parajasti ei valva. Ometi me tammusime sadu ringe oma Õismäe kooli poonitud linoleumil, sest elu paistis olevat nii seatud. Mäletan, et ükskord proovisin ajaviiteks kõndida nagu minu hoovi invaliidist kellassepp, aga kaua ma oma lõbusat liikumisviisi viljeleda ei saanud, sest siis panid korrapidajaõpetaja poolt määratud korrapidajaõpilased mu karistuseks ringi kes­kele seisma. Selliste normide järgi toimis elu minu lapsepõlves ja käis ka Nõukogude Eestis.

Kõikehalvav mula

Aga kuskil selles pseudoühiskonnas pidid olema ka mingid täiskasvanud, kes elasid nagu koolivormides lapsed, tammudes ringiratast mööda mõttelisi linoleume ja täites natuke suuremate olendite käske, kes omakorda täitsid mõne tähtsama prilli korraldust. Selleks et aru saada, kuidas toimis selle kujuteldava riigi elukorraldus, hakkasime Kiuriga otsima dokumentidesse talletatud repressiivse süsteemi hambajälgi. Meid huvitas hetk, mis järgnes 1982. aasta juunis välja antud EKP määrusele, mis nõudis jäigas ja kõmisevas toonis aktiivset võitlust kodanlike telelainetega: „EKP linna- ja rajoonikomiteedel, ministeeriumidel ja teistel keskasutustel, kõigil ideoloogiaasutustel suhtuda kodanliku televisiooni poliitiliselt vaenuliku mõju vastu peetavasse võitlusesse kui oma töö ühte tähtsamasse ülesandesse!” müristas salastatud määrus. Filmitegijatena lootsime, et arhiividokumentide abil koorime lahti süsteemi halastamatult tõhusa käsuliini ja paljastame valusa võitluse varjatud tahud kogu ulatuses. Aga tutkit! Umbes paari tunni jooksul sai meie suureks pettumuseks selgeks, et Nõukogude Eesti näol oli tegemist lausa groteskselt teovõimetu ühiskonnaga.

Meie ees avanes toonane kabinettidevahelise suhtlemise tegelikkus, kus kõik käsud ja keelud olid sõnastatud teadvust ummistavas kantseliidis. Ja kuna need olid mõeldud kabinettidevaheliseks suhtlemiseks, siis selleks nad ka jäid. Kõik need „salajased” ja „täiesti salajased” liikusid mööda mingit käsuliini alla ja alt tulid aruanded tagasi samas stiilis: tõhustada, tugevdada, parandada ja nii edasi. Eesti riigiarhiiv sisaldab Augeiase tallide viisi tollest ajast pärit ebakonkreetset jama. Sellepärast ei saanudki süsteem – vaatamata aeg-ajalt lahvatanud kampaaniatele – midagi konkreetset ja inimvaenulikku ära tehtud. Õnneks.

Kuid sel hetkel varises kokku meie esialgne kontseptsioon – poliitiline draama. Oleks siis ol­nud vähemalt nii, et süsteemi sees, keset käsuliini, asunuks mingi dissidentlik salaorganisatsioon, mis tõi kantseliidi kohale ja nullis selle mulaga Nõukogude või­mu igasuguse tõhususe. Ei, ei olnud mingeid õõnestajaid ega ka üksikut salapärast ametnikku aparaadi sees. Meil ei õnnestunud tuvastada midagi peale üleüldise tava – inimmõistust kollektiivselt väljalülitava retoorilise mulli.

Loe veel

Elukorraldusse, mis oli liigendatud arutute kampaaniatega, ei saanud tõsiselt suhtuda, terve mõistusega inimene pidi seda vaatama läbi filtri, ja mida kogenum sa olid, seda rohkem neid filtreid juurde tuli. Filtrite vahel tekkis oma optiline maailm. Ajapikku hakkasid need filtrid omavahel kõverpeegleid tootma, tekkis täiuslik paralleelreaalsus. Selles elasid nii toonased lapsed kui ka täiskasvanud. Muidugi, mitte ainult Eesti, vaid kogu Nõukogude Liit elas paralleelreaalsuses, kollakale paberile trükitud määruste ja käskkirjade maailmas hoidsid terve mõistuse lippu üleval igasugused vastutegevused: ühelt poolt anekdoodid ja kibe satiir, teisalt aga totaalne ükskõiksus igasuguste algatuste vastu – tulid nad siis alt või ülevalt.

Niikuinii ei õnnestu…

Olgugi et Nõukogude paralleelreaalsusest pärit, olen ma viimasel ajal märganud, et minu ümber räägitakse Eesti kodanikuühiskonna tekkimise vajadusest. Aeg on küps, uks avalikku ruumi on lahti tehtud, isegi toonastest kom­somolitöötajatest arenenud poliitikute sõnavarasse on ilmunud uus sõna – kodanikualgatus. Kuidas astuda välja elusama linnaruumi tekkimise eest? Kuidas aidata häid inimesi? Lääne-

Euroo­pa taustsüsteemita, kus kodanikualgatuse korras liigutatakse mägesid, näib oma aja va­batahtlik loovutamine ühiskonna hü­vanguks endiselt piisavalt totter. Tuleb see lihtsalt laiskusest või ei ole üksikisikul piisavalt julgust, aga tunded „keegi ei tule kaasa” või „on sel pingutusel mõ­tet?” on surmanud ja surmavad ka edaspidi nii mõnegi tegusa idee.

Mina näiteks kujutan ette, kuidas ma istun „Minu Eesti” mõttetalgutel ühte klassiruumi ehitatud kojas võhivõõraste virisevate inimestega koos ja kojavanem pöördub minu poole ja küsib, mis mul on kosta. Siis ma ütlen ka midagi virilat meie eluolu kohta siin paesel pinnal või lisan mõne sapise märkuse eestlase mentaliteedi pihta. Minu teine, veel õudsem fantaasia on selline, et me istume taas selles kojas ja jahvatame kõik triviaalsusi ning kojavanem kirjutab need markeriga suurtele kolmjala otsas olevatele paberilehtedele. Pärast toimetatakse need suured paberilehed meie kojast kuhugi keskkotta, kus need  tõstetakse hunnikusse ja ladustatakse määramata ajaks, sest kuskilt pole võtta ressursse, millega neid läbi töötada.

Aga kui ma niimoodi mõtlen, kas siis kõneleb minus Nõukogude ini­mene, kellele ei lähe eriti korda, mis ühiskonnas toimub? Väga võimalik. Sest sisimas paistan ma vist arvavat, et inimesed on lollid ja laisad ja niikuinii ei anna midagi ära teha, sest niikuinii ei tule millestki midagi välja.

Tegelikult on mul üks mastaapne – eri ühiskonnakihte hõlmav idee, mida võiks nimetada perede solidaarsuspaketiks. Kuigi see on idealistlik ega kannata võib-olla kriitikat, võiksin seda tutvustada. Peaks vist mõnest kojast läbi astuma. Aga ei tea, kas tasub?  See on siiski minu isiklik idee. Minu tuumapotentsiaal, mida ma kaitsen varaste eest.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare