Jaak Madison enda Krimmi-reisist: meie rahvuspoliitika ei tohiks olla selline, kus me ei tee midagi rahvuskultuuri päästmiseks võõrsil
Ma ei soovinud, et minu algatusest koguda Krimmi eestlaste kultuurimaja remondiks raha saaks riiklik poliitiline teema. Algatasin korjanduse oma sotsiaalmeedia kontol eesmärgiga koguda raha oma Facebooki sõprade käest. Kirjutasin samuti, et muude võimaluste puududes kavatsen ise külastada Krimmi ja raha ise kohale viia.
Paraku ei suutnud riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson jätta minu algatust halvustamata ja nõnda ületas korjanduskampaania ka uudisekünnise. Samas olen Mihkelsonile tänulik, sest oma kommentaaris sõnastab ta omal äraspidisel moel praeguse valitsuse välis- ja kultuuripoliitika alused. Nendeks on argus ja mugavus.
Kui mugavuspoliitik Mihkelson ütleb, et Krimmi külastamine on „arusaamatu ja vastuolus rahvusvahelise sanktsioonipoliitikaga“, siis annab ta mõista, et talle on „rahvusvaheline poliitika“ tähtsam kui oma kaasmaalaste abistamine. Selline suhtumine on Eesti valitsuspoliitikutele sümptomaatiline – oma rahva ja kultuuri toetamine on nende arvates võimalik ainult siis, kui rahvusvaheline konjunktuur seda soosib. Ja kui ei soosi, siis tõmmatakse küür selga või hakatakse ketrama juttu sellest, kuidas ei tohi olla Putini „kasulik idioot“.
Mihkelson peaks hästi mäletama, et 1993. aastal, mil Abhaasias puhkes konflikt, elas seal tuhandeid eestlasi. Eesti valitsus otsustas tollal meie inimesed sealt evakueerida ja seda hoolimata Gruusia valitsuse protestist, nagu me oleks oma kaasmaalaste kaitsmisega tunnustanud Abhaasia nii-öelda iseseisvust. Tol ajal oli eesmärgiks kaitsta eestlasi ükskõik kus.
Meenutagem sedagi, et Nõukogude okupatsiooni ajal oli piiri taga Marko Mihkelsoni mõttekaaslasi, kes taunisid väliseestlaste visiite kodu-Eestisse, sest sellega oleks justkui tunnistatud Nõukogude okupatsiooni. Praegu võime öelda, et õnneks ei lähtunud mitte kõik väliseestlased sellest kõige mugavamast ja ohutumast poliitilisest loogikast. Väliseestlaste visiidid tõid Eestisse värsket õhku: kirjandust, muusikat, teadmisi raudse eesriide taga toimuvast.
Muide, Tartu rahulepingu kohaselt on ka Jaanilinn ehk Ivangorod okupeeritud. Kas Mihkelsoni loogika kohaselt seadustaks selle külastamine Venemaa poolse okupatsiooni?
Krimmis on olukord praegu selline, et alates 2014. aastast, kui Venemaa Föderatsioon okupeeris Krimmi poolsaare, pole Eesti valitsus enam aidanud sealset kaasmaalaste kogukonda ega saatnud sinna eesti keele õpetajaid. Eestlaste, nende järeltulijate ja teiste meie kultuuri edasikandjate olukord on muutunud häbiväärselt halvaks.
Mina ei ole nõus, et Eesti peab praeguses kehvas olukorras tõstma käed üles ja jääma ükskõikseks pealtvaatajaks. Mulle on vastuvõetamatu, et geopoliitilise olukorra tõttu jätame oma inimesed ja eesti kultuuri hoidjad unarusse. Meie rahvuspoliitika ei tohiks olla selline, et sõnades väärtustame rahvuskultuuri, kuid samal ajal ei tee midagi rahvuskultuuri päästmiseks võõrsil. Kutsun Eesti poliitikuid üles mitte pugema „rahvusvahelise olukorra“ taha ning mõtlema, kuidas poliitilise patiseisu kiuste oma inimesi mitte hätta jätta.
