Imestama paneb, et siiani ei saada või ei taheta kõikjal saada aru, miks nii läheb. Enne referendumit Suurbritannias üritasid suurimad meediaväljaanded ja poliitilised liidrid väita, et Brexit on võimatu. Hirmutati majanduskrahhiga ja keelduti mõistmast, et rahvas ei mõtle protsendipunktidest, mille võrra võib majandus kahaneda, vaid oma riigi tulevikust ja aina suuremast föderaliseerumisest.

See oli põhimõtteline valik – kas minna mööda olemasolevat teed või võtta uus kurss, kust ei puudu takistused, kuid mida mööda käies on lootust taastada oma rahvuslik uhkus. Just nimelt – uhkus oma riigi ja rahvuse üle. See on asjaolu, mida vasakpoolne liberalism üritab igal võimalikul juhul halvustada. Poliitilised arengud maailmas aga näitavad, et inimesed vajavad oma riiki ja kultuuri. Vajavad vaatamata sellele, et vasakpoolne liberaalne ideoloogia üritab neid kui „vägivaldseid konstruktsioone“ järjepidevalt kahtluse alla seada.

Pangem tähele, et Brexit ei toonud kaasa majanduskrahhi. Vastupidi, kolmandas kvartalis vähenes tööpuudus Suurbritannias ajalooliselt madalale tasemele ning majanduskasv oli prognoositust tunduvalt kõrgem.

Siis tuli Trump. Enamik meediaväljaandeid tegeles Clintoni ülistamise ja Trumpi mõnitamisega. Analüütikud kuulutasid oma ilmeksimatust: kui Brexiti tulemuse prognoosimisega mindi alt, siis nüüd polevat kahtlust – Clinton.

Tühjagi. Taaskord vaadati mööda lihtsast tõsiasjast: inimesed tahavad oma riigi üle tunda uhkust ning hindavad suveräänsust. Sai selgeks, et veel pole suudetud kogu rahvast pöörata globalismiusku.

Õigupoolest pole globaliseerumine kunagi olnud vaid ühesuunaline protsess. Kuni Esimese maailmasõjani toimus ka tolle aja kohta märkimisväärne globaliseerumine, mis lõppes aga sõja lõpuga alanud rahvusriikide ajastuga.

Praegu näitavad kõik märgid, et taas on kätte jõudnud ajalooliste protsesside murdepunkt ning rahvusriiklus tõuseb au sisse.

Mis saab edasi? Võin teha tänamatut tööd ja ennustada. 15. märtsil toimuvatel Hollandi parlamendivalimistel teeb parima tulemuse Hollandi Vabaduspartei, sest selle esimeest Geert Wildersit suukorvistada üritav karistus poliitiliselt ebakorrektse immigratsioonitõe väljendamise eest tegi talle ainult head reklaami.

Ennustan, et aprillis pääseb Prantsusmaa presidendivalimistel Marine Le Pen vähemalt teise vooru. Heitlus võidu peale saab kindlasti olema raske. Kuid nagu juba oleme näinud – nende poliitikaanalüütikute juttu, kes välistavad Le Peni edu juba eos, pole põhjust tõsiselt võtta.

Järgmisel sügisel saab oma tugevust juba näidata Alternative für Deutschland. Kristlikud Demokraadid ehk Angela Merkeli partei on minetanud oma viimasedki riismed konservatiivsusest ning sakslaste rahvuslikku uhkust on aastakümneid mutta trambitud. Sakslased näevad uut väljapääsu erakonnas, kes julgeb olla uhke oma riigi ja rahva üle ning esindab konservatiivseid väärtusi. Rahval on kõrini Merkeli pseudokonservatismist, mis on seni tähendanud avatud uste migratsioonipoliitikat ja oma rahva hurjutamist selle eest, et ei ihata seguneda migrantidega.

Tüüpiline viga on unustada eelnevate põlvkondade vead. Euroopa liberaalsete parteide juhtkonnad ja valijad arvavad, et tänapäeval ei lõppe ühiskondlikud eksperimendid enam nii traagiliselt kui näiteks 20. sajandil.

Praegused Euroopa liberaalid usuvad samuti, et Euroopa föderaliseerumine ning avatud migratsioon on kiirtee õnneni. Kõik viimase aja poliitilised arengud näitavad, et nii see ei ole. Loodetavasti mõistavad nad seda enne, kui nende katsed ühiskonda ümber kujundada lõppevad tragöödiatega.