Jaak Põldmäed meenutades
Täna möödub 20 aastat karismaatilise teadlase Jaak Põldmäe surmast. Tema tähelend oli ju õieti lühike, ta lahkus nii mõnelegi kirjanikule saatuslikul 37. eluaastal (Pushkin!). Sündinud kirjandusteadlaste ja põliste veljestolaste Aino ja Rudolf Põldmäe perekonnas keset sõda, küüditati ta koos teistega 1949 Siberisse ja seal läks ta ka kooli. Keskkooli sai ta siiski lõpetada juba Elvas ja seejärel astus Tartu Ülikooli õppima eesti kirjandust. Järgnes aspirantuur. 1971. aastal esitas ta nõukogule niisuguse väitekirja, mille eest otsustati taotleda kohe doktorikraadi. Rohkem kodumaiste intriigide kui Moskva bürokraatide tõttu jäi selle kinnitamine aastateks venima ja lõppes paraku siiski kandidaadidiplomiga. Jaak Põldmäe võttis selle teadmiseks ja valmistus kirjutama uut doktoriväitekirja.
Kirjandus oli tema ümber juba hällist peale, noorukipõlves kirjutas ta luuletusi ja avaldaski neist mõned, kuid ennast leidis ta lõpuks ikkagi teadlasena. Eesti kirjanduse õppejõudude hulgas oli ta silmapaistvalt originaalne ja uuendusmeelne. Tema tegutsemisajaks jäid seitsmekümnendad – aeg, mis praeguselt vaateveerult tundub sumbunud ja seisev. Ometi oli see Lotmani koolkonna kõrgaeg Tartus. Jaak Põldmäe kuulus eestlastest sinna koolkonda võibolla kõige rohkem, ammutas sealt inspiratsiooni ja leidis kollegiaalset tuge. Ta võttis oma põhialaks värsiõpetuse, eksaktse ja teoreetilise suuna, toetudes kõige rohkem 1920. aastate vene formalistidele, sellele nii viljakale suunale, millest lähtusid nii strukturalistid kui ka poststrukturalistid. Maailm oli siis Nõukogude Eestis elavale õpetlasele enam-vähem suletud, kuid ühelt poolt Moskva kaudu ja teisalt vanemate sõjaeelsetele sõpradele tuginedes võttis Jaak sealt siiski kõik, millele ligi pääses. Asudes lahendama alguses värsiõpetuse teoreetilisi probleeme (monograafia "Eesti värsiõpetus" 1979), liikus ta edasi ajaloo poole – kavandatava doktoriväitekirja sisuks pidi saama eesti värsi ajalugu 17. sajandist alates.
Neile, kel oli õnn olla Jaak Põldmäe õpilased, imponeeris vist kõige rohkem tema pühendumus. Ta tahtis teha teadust ja vajas selleks kolleege ja õpilasi. Ta oskas luua vastava keskkonna. Omaaegse Üliõpilaste Teadusliku Ühingu juhendajana viitsis ta tudengitega põhjalikult tegelda ning asutas ja vedas Emakeele Seltsi lingvistilise poeetika ja stilistika sektsiooni. Ta kohtles kõiki, kes kirjandusteaduses midagi teha tahtsid, olgu selleks või seminaritöö, kui oma kolleege.
Jaak Põldmäe võis olla säravalt vaimukas ja hammustavalt sarkastiline, tas oli nii poisilikku mängurõõmu kui ka eksistentsiaalset traagikat. "Tund löögu hea või halb, meile jääb käia me
teed", lõpetas ta ühe oma viimastest luuletustest. Ikka ja aina on põletavalt kahju, et tema enda tee nii lühikeseks jäi.
Jaak Põldmäe
Sündinud: 6.11.1942
Surnud: 12.11.1979
