JAAK URMET: Arhitektid Tallinna linna lagastamas
Linnapilt – majad, tänavad, väljakud, pargid – on esimene asi, mis turistile silma torkab ja meelde jääb. Rääkimata sellest, et see mõjutab linlase enda elu.
Mujalt maailmast tulijate ees ei pea Tallinn oma linnapilti häbenema. Siin on unikaalne vanalinn, aga ka sama ainulaadsed puitelamurajoonid, 20. sajandi parimaid Euroopa arhitektuuritraditsioone kajastav kesklinn, mereäärne Pirita ja mändidealune Nõmme. Need kihid kokku moodustavad midagi, mille üle tasub uhke olla. See on Tallinna oma nägu.
Millise kihi lisab Tallinna linnapildile aastatuhandevahetus? Kas see “eera” jääb tulevikus kajastuma kui uute kaunite hoonete sünniaeg?
Kardan, et mitte. See ajastu on Tallinna linnapilti istutanud inimlikkust tapva koguse betooni, metalli ja klaasi.
Strateegilisimatesse kohtadesse linnapildis on sirgunud üha uued masendavalt ilmetud või koguni näotud hooned: Ühispanga hoone, De la Gardie’ kaubamaja, Radisson SAS, Viru keskus, Cityplaza, Tallinki hotell... Lasnamäe veerul koogutavad lauluväljaku kohale mingid klaastornid... Ähvardavaid kolosse tõuseb ridamisi Ahtri tänava kanti... Viimase kümne aastaga on arhitektid jätnud Tallinna kesklinna rohkem koledaid maju, kui seda suutis nõukogude võim poole sajandiga!
Kordumatu linnapilt on kvaliteet, mille poole peaks püüdlema iga linn, keda huvitab, kuidas temasse mujal ilmas suhtutakse.
Saavad alati oma tahtmise
Eriti paistavad silma arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik. Nende metodisti kirik Narva maanteel ei pääse Kadrioru poolt vaadates ümbritsevas õnneks väga mõjule, kuid seda enam mere poolt Tallinna saabujale. Turisti üks esimesi nähtud maju tekitab mulje, et sellel ei seisa katus peal – tore küll!
Sama inetu ja linnaruumi arutult raiskav on samade meeste Viru keskus. Nüüd tahetakse selle betoonkolaka koledust mitmekordistada – Viru hotellile külge ehitada must kast, nn Viru Poeg. Linnarahvas on nördinud, isegi linnapea seisab vastu – aga pange tähele, niikuinii arhitektid lõpuks oma kasti saavad. Ja patravad seepeale rõõmsalt midagi tänapäevasest lähenemisest linnaruumi ekspluateerimisele ja moodsatest terviklahendustest.
Mõistusele ja arhitektuuriharidusest rikkumata ilumeelele midagi vastuvõetamatut hakkab varsti toimuma ka Tartu maantee tõusul. Vanale kivihoonele, mille iga plokk õhkub aegutrotsivat raskepärasust, tahetakse kukile ehitada mingi klaasist pinal! Muide, ka see hoone kujundab merelt vaadates Tallinna siluetti, asukoht kõrgendikul annab sellele Ühispanga hoonega sama kõrguse. “Tere tulemast Tallinna!” – soovivad Triikraud, Kohe Kaelakukkuv Katus ja Sadul Sea Seljas! Radisson SAS-i katuselt lisab oma hääle koori veel Salapärane Roosa Ristkülik.
Mis teil viga on, arhitektid? Miks te projekteerite Tallinna selliseid jõledusi? Mis kunst ja ilu see on, mida ainult teie näete, aga tavaline linlane ei näe?
Ja siis käib arusaamatu tants selle ümber, kas panna Tallinna lahte Kalevipoja kuju. Tauno Kangro kätte olen ma nõus Tallinna linnaruumi usaldama, aga mitte Künnapu, Padriku jt nendesuguste kätte.
