JAAK URMET: Isade vastus seadusandjatele
Aga mitte kõik diskuteerijad ei ole arendanud asja paremuse poole.
Rahvastikuminister Urve Palo on avalikkuse ees korduvalt esitanud isade huve riivavaid seisukohti öeldes, et eelnõu kooskõlastamine oli viga, sest see vähendab naiste turvalisust. “Sellisel kujul me seda seadust vastu võtta ei saa, kuna teame, et juba praegu on Eestis 12 000 meest, kes hoiduvad alimentide maksmisest,” põhjendas minister oma arvamust Hiiu Lehele.
Kahjuks on sellised argumendid tegelikkusest silmanähtavalt halvasti informeeritud. Emade õigused, vähemalt selles osas, mis puudutab lapse elatist ning hooldus- ja suhtlusõigust, on Eesti Vabariigis suurepäraselt kaitstud. On seda praegu kehtiva seaduse järgi, on seda eelnõu järgi – ja hakkavad seda olema ka eelnõu põhjal vastu võetava seaduse järgi. Isadel pole nimetatud valdkonnas emade õigustega võrreldes praegusel hetkel aga pea üldse õigusi.
Kirjeldan olukorda täpsemalt. Kui ema ja isa lähevad lapse ainuhooldusõiguse pärast vaieldes kohtusse, siis lahendab kohus selle küsimuse 90–95 protsendi tõenäosusega ema kasuks. See kohtupraktika tugineb sellistele pseudopõhjendustele ja müütidele nagu “see on kombeks”, “laps ongi rohkem ema oma” jne. Olgu kas või pea kõik tingimused lapsele isa juures paremad, ikka ei ole kohtu otsuses suurt kahtlust, kui ema ei ole just narkomaan või psühhopaat. Küll aga kinnitavad pereõigusega tegelevad juristid nagu ühest suust, et lapse pärast naisega protsessival mehel sisuliselt ei olegi võiduvõimalusi ning seadus ja kohtupraktika eeldavad tõesti seda, et kooselu lõppedes jäävad lapsed alaliselt elama ema juurde.
Lapse ema suva
Kui laps on sellisel moel emale mõistetud, hakatakse välja mõistma elatist. Olgu siin enne järgnevaid arutlusi kohe öeldud, et väljaspool vaidlust on lapse mõlema vanema kohustus last kuni tema täisealiseks saamiseni ülal pidada. Seda ka siis, kui on teisest vanemast lahku mindud. Aga see näiliselt lihtne kohustuste jagamise viis võib tegelikus elus ometi endaga tuua problemaatilisi olukordi. Elatise summa on maksja suhtes ebaõiglane invaliidsuse puhul, uue pere puhul ja siis, kui elatis ei ole ajendatud vajadusest, vaid vihapimedast kättemaksust, ning siis, kui maksja ja saaja sissetulekute vahe on saaja kasuks mäekõrgune. Kehtivas seaduses tegeleb selliste olukordadega mingil määral paragrahv 61, uue perekonnaseaduse eelnõus on seegi konkreetsus kadunud, on vaid viidatud võimalusele elatise summat teatud juhtudel vähendada, kuid väga umbmäärases sõnastuses. Selliste olukordade tarvis peaks seadus sisaldama detailsemaid sätteid.
Laps emale, elatis isale – mis edasi? Kui see isa peaks olema ikkagi hea ja tore, vastutustundeline isa, siis ta tahab lapsega koos aega veeta, teda õpetada, anda talle edasi oma elukogemust ja pojale veel ka mehe-eeskuju. Selle puhul on ainus asi, millele tal on Eesti Vabariigi õigussüsteemis loota, lapse ema suva. Kui lapse ema tahab, siis ta laseb sel juhtuda. Kui ei taha – ei lase. Ja kuna vastaspooled on selleks ajaks, pärast kohtuprotsesse, tõenäoliselt juba vähem või rohkem omavahel tülis, siis pole raske ära arvata, milline on lapse ema valmidus lapse isale sellist meelehead teha. Lapse isa võib nüüd jälle kohtusse pöörduda, aga protsessid kestavad aastaid – mille vältel laps ja isa sisuliselt kokku ei saa. Ja kohtulahendiks on tihtipeale “helde” võimalus, et isal on näiteks kord-kaks kuus võimalik oma lapsega kaks tundi koos olla. Siiski mitte kahekesi, vaid järelevalveametniku juuresolekul. Ja alati on muidugi võimalik käia oma last läbi lasteaiavärava vaatamas.
Olgu lapse isa kui tahes seaduskuulekas ja tubli, kõikjal eelistatakse talle lapse ema, kõikjal sõltub ta lapse ema suvast. Seda teades hakkame uurima, miks ei taha osa isasid elatist maksta.
Miks isad ei maksa?
Kõiki selliseid vanemaid, üldjuhul paratamatult isasid, kes elatist ei maksa, ei saa kanda ühte lahtrisse. Neid tuleks vaadelda motiivide kaupa liigitatult – ja vastavalt ka nendega eri viisil tegeleda. Seni ei ole mittemaksjate motiive uuritud, aga kindlasti oleks seda vaja teha. Siis tuleksid seaduse lüngad kiiresti ilmsiks.
Üks liik mittemaksvaid vanemaid on tõesti sellised, kes ei huvitu oma lastest ja varjavad oma tulusid. Nendega peaks põhjalikumalt tegelema mitte perekonna-, vaid kriminaalseadused. Neisse ei saa suhtuda kuidagi teisiti kui taunivalt, aga kahjuks on nende järgi kujundatud ühiskonna hoiak ka teistesse mittemaksvatesse isadesse.
Ülejäänud mittemaksvate isade puhul on probleemid sügavamal. Üks osa neist maksaks hea meelega, kui nad saaksid osaleda oma lapse kasvatamises korralikult. Teised jälle maksaksid, kui elatise summa ei oleks nii selgelt üle jõu käiv ja ülekohtune. Kolmandad maksaksid, kui näeksid, et see summa kulub tõesti lapse huvialaringile, mitte lapse ema luksuslikeks ostudeks. Kuna seadus ei suuda tagada ei esimeste, teiste ega kolmandate isade suhteliselt enesestmõistetavate soovide täitmist, ongi nad eelistanud üldse mitte maksta. Ei ole kiita teguviis, aga inimlikult mõistetav. Ja seadus peaks pühenduma mitte neile isadele veelgi karmimate sanktsioonide määramisele, vaid hoopis tegelema probleemidega, mis on viinud need isad sellise sammuni. Tasub rõhutada, et nende isade soovide täitmine on ka puhtalt lapse huvides.
Niisiis ei saa väita, et eelnõu ei paku emadele piisavalt turvalisust – vähemalt mis puutub lapse elatisse ning hooldus- ja suhtlusõigusse. Nüüd tuleb vaid sellesse sisse viia sätted, mis annaksid isadele samaväärsed õigused. Õigused, mis on neile seni olnud kättesaamatud, aga mis peaksid igas normaalses Euroopa Liidu riigis neile kuuluma. Ja isaga normaalne suhtlemine on samavõrd lapse õigus, nagu õigus haridusele ja arstiabile.
