JAAK URMET: Kodanikud! Taastagem head suhted taaraga

KOKKUOSTUPUNKTI viidud taara – nagu maast leitud raha

Mitte väga ammu, umbes poolteise nädala eest võis Kassisaba kandis Koidu tänaval märgata astumas üht kogu, üle õla suur kott tühjalt kõlksuvate pudelitega.

Taevas oli ühtlaselt hall, ladistas vihma. Astuv kogu vaatas otsivalt ringi ja pühkis aeg-ajalt ära laubale nõrguvat vihmavett. See astuv kogu ei olnud asotsiaal, nagu võiks kirjelduse põhjal arvata. See olin mina. Ma viisin taarat kokkuostupunkti.

Algas kõik sellest, et toanurka kogunes lasu tühje õllepudeleid. Jalgpalli EM-i ajal oli kurgus miskipärast kogu aeg selline kuivus, mida ei leevendanud muu kui õlu. Iga mängu peale läks pudel, vahel kaks. Nii neid sinna nurka kogunes. Pean tunnistama, et viimaste aastate jooksul olin omandanud laristajaliku tarbimisharjumuse, mis väljendus äärmises ükskõiksuses pudelite saatuse vastu pärast nende tühjendamist. Kõik läksid prügiga välja. Kuid seekord tiksatas mus miski. Nähes ühekorraga sellist hulka pudeleid, ei leidnud ma endas jõudu neist niisama lihtsalt loobuda.

Miks taara väärtus kadus?

Võib-olla meenus mulle, kuidas alg-, põhi-, kesk- ja isegi veel ülikooli ajal, esimeste kursuste aegu, oli tühi taara päris arvestatav majanduslik ressurss ning selle kokkuostupunkti viimine nii rahaliselt kasulik kui omamoodi puhastav ja püha toiming. Kuidas võis taara majanduslik ja filosoofiline väärtus vahepeal läbi teha nii suure languse? Kuidas me võisime taara nii kerge südamega hüljata, lükates selle endast eemale kui millegi räpase, jättes sellega tegelemise üksnes kõige alamaks peetud inimgrupi – asotsiaalide – asjaks? Ja veel rohelise mõtteviisi ajastul?

Ülikooli astumise suvel oli mul sõpradega Lollakal õlut juues tavaks tühjaks saanud pudel bravuurikalt visata läheduses kullipilguga luuravale parmule. Naljatasime, et pudel ei jõua maapinda puutudagi. Kodust taarat viisin siis veel ära. Mõne aasta pärast ei viinud sedagi.

Sellise minevikuga seisin nüüd toanurgas õllepudelite rügementi vaadates silmitsi. Võtsin nõuks ennast parandada. Ladusin pudelid kotti ja tegin kindlaks lähima kokkuostupunkti asukoha.

Vihma sadas ja kere ligi imbus vastik niiskus. Kott soonis ebamugavalt õlga ja rammis vastu külge. Aga ma vaatasin seda kui universumi poolt ette veeretatud raskust lunastuse otsimise piinarohkel rajal. Tundsin end kangelasena, kes trotsib takistusi, hädaohte ja juhuse tujuhooge, et võidukalt jõuda seatud eesmärgile. Olin nagu Kalevipoeg, kes kannab lauakoormat, või Atlas, kes kannab maakera.

Kokkuostupunkt osutus silmatorkamatuks varjualuseks, mida otsides tuli kõndida läbi mitme maja õued ja aiasopid. Kuid lõpuks jõudsin õigesse kohta. Marssisin telliskivilobudikku sisse ja panin koti tolmuprügisele laudile. Varjualuses toimetasid kaks sinistes kitlites vanemat vene rahvusest meesterahvast. “Obeed!” hõikas üks neist. Obeed… Laiutasin nõutult käsi. Hõiganu nägi mu nõutust ja ulatas siiski kasti, millesse koti sisu ümber tõsta. Lahkusin 20 krooni võrra rikkamana. Peaaegu kolme uue õlle raha nagu maast leitud! Rääkimata emotsionaalsest tasust.

Kutsun üles taastama häid suhteid taaraga.