Kui massimeedias ilmub mõni kallutatud ja ebatäpse faktialusega lugu mõnel teemal, mis puudutab minu uurimisproblemaatikat, olen alatasa dilemma ees: kas mul on kohustus sekkuda? Väärteavet on ebameeldiv lugeda, eriti kui see kordub taas ja taas, ning loomulikult see häirib. Teisalt ootab maksumaksja minult kui professionaalselt ajaloolaselt ikkagi eelkõige õppe- ja teadustööd, mitte propagandalahinguid massimeedias.

Ka Sinu viimaste aastate tekste lugedes ja arvamusavaldusi kuulates külastab mind just selline kahevahelolek. Pean Sinust väga lugu ja usun, et Sul ei ole Konstantin Pätsi kultuse edendamiseks mingit era- ega ärihuvi, vaid MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehena ajad asja, mida pead siiralt ka Eesti asjaks. Aga teisalt teed Sa seda kohati kombel, mida ma ei saa ajaloolase ja kodanikuna heaks kiita.

Usu, ma ei kuulu nende hulka, kelle kohta Sa väidad, et nende käsi tõmbub rusikasse, kui nad Konstantin Pätsi nime kuulevad. Kirjutades raamatut parlamendi poliitilisest ajaloost, jätsid mulle Pätsi 1917.–1920. aasta julged ja ühtlasi realistlikud otsused väga sügava mulje. Mu seisukohad on tekkinud allikate põhjal ning mu eelhoiak on olnud respekteeriv, nagu eesti ajaloolasel Eesti ja Eesti riigijuhtide puhul ikka.