JAAK VILO: Jackpoti tõenäosuse kasvatamine
Osa neist tegureist saab õppida ja õpetada, teised tulevad sobivas keskkonnas pooljuhuslikult. Hea koolitusega oleks aga võimalik edendada kõikide nende valdkondade tundmist, et minimeerida just juhuslikkuse komponenti.
Skype’i eduka müügi näide jääb Eestis ilmselt kõlama pikaks ajaks. Selge on see, et Eesti tiim suutis kiiresti ja professionaalselt ellu viia suure tarkvaraprojekti. Usaldus selle võimekuse vastu oli võidetud juba varasemate projektidega (Kazaa, Everyday portaali mootor, Bluemoon jt). Firma müügihind (2,6 miljardit USA dollarit pluss lisad) ei ole pelgalt arendustiimi kulu – analoogse toote suudaks praegu luua iga suurem telekommunikatsiooni või tarkvaraarenduse ettevõte palju tagasihoidlikuma summa eest. Kusjuures Skype ei suudaks seda järeletegemist isegi patentide abil takistada – seda enam, et Euroopa on IT-ala patentide suhtes negatiivsel seisukohal. Peamine Skype’i väärtus oli seega kaubamärgi tuntus, klientide arv ja võimalik sünergia eBay edasiste strateegiliste suundade elluviimisega. Kas eBay hakkab laienenud arendusvajadust katma Eesti programmeerijatega, näitab aeg.
Erandlikud edulood
Eestis on kahjuks viimased 15 aastat valitsenud ohtlik tendents, kus mõnele edukale tiimile või projektile viidates räägitakse üleüldisest ja suurest IT-alasest edust. Paraku tuleb vaadata palju kaugemale. Näiteks ülikoolid ei ole suutnud täies mahus kaasas käia uudse teadusarenduse valdkondades. Ülikoolide IT-koolituse numbrid on endiselt kasinad ega rahulda kaugeltki tööjõuturu ootusi. Seetõttu valdab peaaegu kõiki edukaid IT-ala ettevõtteid krooniliselt üks ja sama probleem – kvalifitseeritud oskustööjõu nappus. Kusjuures üha enam on vaja väga kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, mitte lihtsalt koolipõlves arvutitega hobi korras tegelnud noori.
Koolituse ja teadusarenduse senise tagasihoidlikkuse taga on palju asjaolusid. Üks on üleüldine teadusarenduse finantseerimise vähesus Eestis. IT-alal avaldab see eriti teravat mõju, kuna inimestel on olnud pidevalt alternatiiv minna ettevõtetesse ja mitte oodata, kuni keegi ülikoolist leivapalukesi ette annab. Kõik need tegurid on viimastel aastatel kahandanud ka teadusraha tulekut IT-valdkonda – vastupidiselt väljakuulutatud prioriteetsetele arendusvaldkondade strateegiale. Strateegia(te) elluviimiseks on aga vaja realistlikku tegevusplaani koos juurde-
käivate sihtotstarbeliste investeeringutega. Vastasel korral on pidulikud strateegiad ja selgitustöö mõttetu ajaraiskamine. Praegu on oodata pigem info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna hariduse ja teaduse kriiside süvenemist, kui midagi olulist ette ei võeta.
Uurimustööde eesmärk peab ülikoolis olema loomulikult uute teadustulemuste saavutamine. Kõik ülikoolide teadustulemused ei ole tingimata ettevõtluses kiirelt rakendatavad. Kuid tipptasemel teadustööl on alati olemas väga tähtis koolituslik funktsioon – treenida üliõpilasi käsitlema ja lahendama uusi ebastandardseid probleeme rahvusvahelise konkurentsi tingimustes. Selliseid rahvusvahelisel tasemel konkureerivaid IT-valdkonna teadusgruppe ei ole Eestis tegelikult mitte eriti palju.
Panustada ülikoolidele
Ühiskond näib ootavat uusi edulugusid. Nende saavutamise retsept on tegelikult suhteliselt lihtne. Tuleb pidevalt panna rõhku ülikoolide võimekusele õpetada kõiki tänapäeva konkurentsitihedas ja pidevalt muutuvas maailmas vajaminevaid oskusi ja süvateadmisi. Võimekad inimesed, kes on saanud hea hariduse, panevad aluse Eesti tulevasele majanduskasvule.
Hea hariduse andmiseks on vaja, et ülikoolid suudaksid 1) palgata ja hoida parimaid õppejõude ja teadlasi nii kodu- kui ka välismaalt; 2) meelitada õppima, pingutama ja püsima ülikoolis suurel arvul häid tudengeid.
Tipptasemel teaduslaborid koos aktiivse rahvusvahelise suhtlemisega on peamine reklaam andekate üliõpilaste toomiseks eriala juurde. Kusjuures tudengite mõõdupuu lati ülemine ots ei tohi lõppeda mitte kolmeaastase bakalaureusekraadiga, vaid ülikooli headust hinnatakse ennekõike ikka edukate doktoritööde järgi.
Praeguses turusituatsioonis on näiteks IT-alane magistrantuur juba töölkäiva inimese õhtune eralõbu. Magistrantide stipendium (800 krooni kuus), mida pealegi esimesel poolaastal ei maksta, ei suuda mitte kuidagi võimaldada tudengi ellujäämist. IT-erialadel tööpuudust ei ole ja seega käivadki kõik magistrandid juba ammu palgatööl. Pärast magistrantuuri tuleks võimekamatel valida doktorantuur, mille käigus loob juba doktorant ise olulisi uusi teadmisi.
Erasektor meelitab ära
Kuid isegi nendele harvadele riiklikele doktorantuurikohtadele vastu võetud, oma pereelu elavad täiskasvanud inimesed ei saa endiselt olla kindlad, et neile selle nelja aasta jooksul mingisugunegi garanteeritud sissetulek oleks tagatud. Seda ajal, kui nende eakaaslased ettevõtetes naudivad riiklikust keskmisest kaks-kolm korda kõrgemaid palku. Lisaks kummitab doktorante juba eespool mainitud aktiivsete teadusgruppide ja juhendajate ehk valikute vähesus.
Kuna doktorantuurid on IT-aladel olnud Eestis suhteliselt tagasihoidliku saagisega, on praegu ohus ülikoolide jätkusuutlikkus. Rääkimata sellest, et doktorikraadiga inimesi võiks jaguda Eestis toimetavatesse rahvusvahelistesse ettevõtetesse teadus-arenduse valdkonna projekte täitma. Nii võib ka eBay oma võimalikud tööjõuotsingud kergesti mujale suunata.
On aeg vaadata kaugemale senisest klišeest, et Eesti on väga suur ja võimekas IT-riik. Loorberitel puhkamise asemel tuleks IT-erialasid Eesti ülikoolides tõsiselt edasi arendada. Tuleviku edulugusid ei saa loota ainult lotovõitudest. Väljendaksin seda pigem teistpidi ja positiivselt: innovaatikat vajavate edulugude kordumise tõenäosust saab oluliselt kasvatada väga hea koolituse ja tõsise pikaajalise tööga võtmevaldkondade edendamisega.
Jaak Vilo, PhD, EGeeni informaatikadirektor
Samal teemal:
Jüri Kaljundi “Tulevik pärast Eesti Nokiat”, EPL 17.9.
