Miks kaotas kihutav limusiin vesisel asfaldil juhitavuse? Miks tappis purjus juht jalgratturi? Miks 19-aastane algaja juht puusse pani? Miks?

Halbadel aegadel on Eesti teedel tapetud keskmiselt üks inimene päevas ehk rohkem kui Estonia laevaõnnetuses. Seni halvimad aastad olid 1990–1991 – vastavalt 435 ja 490 laipa. Kuid et möödunud ja ülemöödunud aastal hukkus keskmiselt 250 liiklejat, peetakse normaalseks, et mitte öelda heaks tulemuseks. Oleme harjunud, et liiklussurm on igapäevane.

Siiski aeg-ajalt tõstame kisa: bussis hukkus kümmekond last, sõiduautos oli viis laipa. Jälle väike paus ja taas – ülbe kihutaja tappis kaks inimest ning hävitas neli autot. Jne.

Eestis on pool miljonit autot, Soomes on autosid viis korda, hukkunuid aga ainult kaks korda rohkem. Autode arvult oleme Euroopa autostunud riikidele kannale astumas. Liiklusõnnetuste arvult aga kolme kõige hullema hulgas koos Läti ja Venemaaga.

Mart Laar esimene valitsus ei saanudki liikluse heaks suurt midagi teha, sest aeg oli niisugune. Aga liikluseeskirja siiski saime.

Kui Tiit Vähi peaminister oli, arutati, kuidas Lossiplatsil oma autodele platsi teha ning kellele eriload (ei kuulu kontrollimisele!) anda. Vähi aegu tühistati Laari valitsuse otsus, et liikluseeskirja rikkuja tuleb saata korduseksamile.

Mart Siimann likvideeris limusiinide eritunnused (AAA-registrimärgid) ja mõned limusiinidki, kuid sõitjate eriõigused jäid, valitsuse autodele tehti oma eeskiri. Seepeale tegid ärikad endale oma eeskirja: ka nemad ei kuulu kontrollimisele.

Liikluseeskiri on justkui lihtsurelike kiusamiseks! Laupäevase suur-õnnetuse lähedal, sealsamas Tabasalu alevis passib politsei mõnikord, kas sa ikka sõidad 50, mitte 55-ga. Asula taga aga on keskmine kiirus vähemalt 120 kilomeetrit tunnis. Kui limusiin 150-ga mööda kihutab, ärkab ka alaväärsuskompleksi kannatav romuauto juht lõpuks ning surub gaasipedaali vastu põrandat. Me kardame ju vahelejäämist, mitte kihutamist!

Liikluses on alati palju ebavõrdsust: on kiired ja aeglased autod, kogenud ja algajad juhid, korralikud ja distsiplineerimatud liiklejad jne. Liikluseeskirjad selleks välja mõeldigi, et kõik saaksid hakkama. Kuid eeldusel, et kõigil on võrdsed õigused ja kohustused. Aga nii see kahjuks pole.

Meie liiklus on arutu ja verine, liikluseeskiri ei toimi, politsei on teovõimetu. Miks?

Põhiseaduse paragrahv 13 ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Ilus jutt, ei muud. Tegelikult ei ole riik midagi teinud liikluse parandamiseks, et kõik saaksid ohutult sõita ja seista.

Liiklus ei muutu iseenesest heaks ega halvaks. Parim näide on Soome. Neil kulus korra loomiseks 20 aastat. Meil saaks kiiremini, meil poleks vaja midagi välja mõelda, vaid neilt lihtsalt üle võtta. Kasvõi päevapealt. Aga selleks peavad Riigikogu ja valitsus asja käsile võtma.

Võime rääkida kaua, aga jutuks see jääb. Kui nüüd, pärast jubedat maanteemõrva paluda kaitset, siis kellelt? Riik praegu oma kodanikku ei kaitse. Kahjuks. Jääme siis ootama järgmist pauku, ja lootma, et mitte meiega.