JAAN ELKEN: Kalevipoja kuju koht on Disneylandis
Lõpuks ometi saab Tallinn endale väärilise sümboli! Kuuldused linna uhkusest ja vägevusest, seal elunevatest osavatest meistritest ja tarkadest juhtidest jõuavad peagi seitsme maa ja mere taha!
Vastukraaklejateks oleks justkui käputäis arusaamatut rida ajavaid äpardunud kunstiteadlasi ja kadedaid kolleege. Rahvalik, paljudele arusaadav armastatud eeposekangelane leiab aga pealinna avalikus ruumis väärilist jäädvustamist.
Panen pea pakule
Skeemid, kuidas kunst poliitikavankri ette rakendada, on läbi ajaloo samad. Tavaliselt teenivad sellised skeemid totalitaarset süsteemi, viimati natsionaalsotsialistlikku ja kommunistlikku maailmavaadet. Sestap lööks Lordi-välimusega, mitu korda üle-elusuurune, plönnis näoga ja gruusiapäraselt arusaamatu stilisatsiooniga koll Euroopas vaevalt laineid. 19. sajandi sümbolism ja järgnev rahvusromantika oli see kontekst, mille rüpes Euroopasse püstitati mütoloogiliste olendite hiigelkujusid. Meenub krahv Karli poolt juba 18. sajandi algul Kasseli lähistel rajatud varemetelossi katusel kõrguv kümnemeetrine, hiiglasliku trepikaskaadi lõpetav Herakles. Nüüdseks on säärasest kraamist mujal maailmas saanud Disneylandi-tüüpi meelelahutusparkide ja arvutimängude esteetika osa.
Olgu, teame, et Eesti saatus on olnud ebaharilik ja meie rahvuslik ajalugu võõrvõimu katkestuste tõttu halvasti tähistatud. Aga seda enam tundub Keskerakonna profiidilõikamine hella teemaga topeltküüniline ja silmakirjalik. Tean, et panen järgnevaga pea pakule, aga kunstiringkondade vastuseisu taga on ju eelkõige Kangro kui keskpärase skulptori ametialane küündimatus. Skulptorite väikese kildkonna piires teavad kõik, kes on milleks võimeline ja kes millist vormikeelt valdab, mis ülesanded on ühele jõukohased ja teisele mitte. Kunstimaailma püramiidis leiavad ka kesiste ametioskustega taidurid tööd, ent nähtav kunstiajalugu moodustub paraku tippudest. Euroopalike tavadega on vastuolus, et “leviskulptor” saab peaaegu otsustuse korras avalikku ruumi tellimuse.
Nõukogude Eestis olid parteilise kultuuri viljelejad ja politrukid alati huvitatud parimate kunstimeistrite ülesostmisest: näiteks seesama Maarjamäe memoriaal, mis jääks Kalevipojale maa poolt fooniks, oleks lõpetatuna iseenesest loonud range sarmiga modernistliku ansambli. Praegu võimule pääsenud seltskond näib aga suhtuvat esteetilise sfääri ja avaliku ruumi maitseotsustustesse kõrgi üleolekuga. Kas peetakse end kunstiküsimustes ise piisavalt pädevaks? Üksnes Kangro fenomenaalsete PR-võimetega ja toetava ärieliidi odava maitsega sellist kiindumust vaevalt seletada saab.
Otsustab suhtekorraldus
Tegelik probleem on, et meil puudub ikka veel kord, kuidas skulptuurid ja muud kunstitööd avalikku ruumi tekivad. Puudub riiklik tellimus kunstile üldse! Ja otsustavaks saabki sel juhul osav suhtekorraldus, onupoja- ja parteipoliitika sümbioosid ning poliitilised maitseotsustused.
Tallinnal kui 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnal tasuks üle võtta Euroopas levinud nn ühe protsendi seadus, mille järgi igast riigi või omavalitsuse ehitusfinantseeringust kulutatakse üks protsent keskkonda parandava ja humaniseeriva kunsti, s.o siis skulptuuri, purskkaevu, installatsiooni, mosaiigi, siseruumis ka maali või pannoo soetamiseks-tellimiseks. Mitmes riigis arvestatakse sinna hulka ka infrastruktuuri tehtavad investeeringud – Norras näiteks 2% naftapuurtornide maksumusest, teisal on ka erakapital hakanud omavalitsuste käitumist jäljendama, loovutades 1% ehitusinvesteeringute maksumusest avaliku ruumi taidele.
Ühelgi poliitilisel jõul pole siis vaja rüütada ennast rahva rahaga manipuleerivaks metseeniks: tahan – annan, tahan – ei anna. Ühtlasi ehitaks avalikku ruumi väärtustav kunst puuduva silla moodsas näitusegaleriis eksponeeritava ja vaid eliidile arusaadava ning laiade masside tarbitava vahele. Komisjonid, kes teeksid valikud-konkursid-sihttellimused, koosneksid asjatundjatest, roteerimine võiks olla sarnane kultuurkapitali ekspertkomisjonidega.
Muide, Helsingis koondab kõik nn protsendikunsti raames hangitud teosed ja hooldab-korraldab nende säilimist linna finantseeritav Helsingi linna kunstimuuseum, kellel lisaks suurepärasele hoonele Tammisaarel on ka suured näitusesaalid koos rahvusvahelise näitusetegevusega Kamppi keskuse kõrval, otse linna südames asuvas Tennispalatsis. Mis oleks, kui Tallinna linn kulutaks protsendi murdosa oma selle aasta ülelaekumistest näiteks Viru keskuses seni tühjana seisva nn kultuurikeskuse rentimiseks-äraostmiseks ning avaks seal Tallinna linna kunstimuuseumi?
Aga aitab unistamisest, kultuuriministeerium ja linnavalitsuse kultuurikomisjon, kellele protsendikunsti ettepanekut juba aastaid tagasi tutvustasin, lükkasid selle kui utoopilise tagasi. Kuigi varem või hiljem peab see seadus tulema, nagu on kõigis Euroopa suuremates linnades tavaks.
Raamat iga eestlase koju?
Lõpetuseks mõned näited Kalevipoja “raskelt teelt” Tallinna lahte. Kui Tallinna kultuuriväärtuste ameti juures koos käinud ja abilinnapea juhitud linnakujunduse nõukogu Kalevipoja idee paar aastat tagasi ühehäälselt maha laitis (hääletajateks teiste hulgas Mart Kalm, Mare Mikoff, Kalle Vellevoog, Jaan Elken jpt), saadeti too nõukogu ilma liikmetele teatamata lihtsalt laiali!
Kalevipoja epopöa algusaegadel pidi too kuju kellegi ärituusa järgi modelleerituna minu mäletamist mööda “ärimaailma kingituse” või annetusena Tallinnale üle antama. Pärast Res Publica ja Keskerakonna võimuliitu jõudis Kalevipoeg koalitsioonileppesse. See on sama pretsedenditu, kui koalitsioonileppes oleks kirjas read, mis kohustaksid kirjanikku N kirjutama monumentaalformaadis mütoloogilise ainesega romaani, mis jõuaks massitiraaÏis kirjastatuna iga eestlase koju.
Päris lõpetuseks peab tõdema, et iga maa väärib oma avaliku ruumi mõtestamise ja kunstimõistmise esteetilist taset. Asjatundjate ja pealekasvavate põlvede maitsemeelt jäävad tehtud valeotsustused aga riivama aastakümneteks. Sarnaselt liikluskultuuriga saab visuaalse kirjaoskuse või kirjaoskamatuse põhjal teha kiireid järeldusi kultuuri arengutasemest ja asjade üldisest seisust riigis.
