Jaan J. Leppik: Mõnikord Jumal ei räägi inimestega
Mis on suutnud murda õhtumaa inimese tahte palvetada? Hommikumaalase seisund Jumalaga kõnelemisel on väga palvelev ja ei ole seda suutnud murda ajaloo kulgemise mõju. Inimese sisemine mina vajab tegelikult transendentsiga kõnelemist ja suunab mõtteid lausete koostamisele ilma, et seda niiväga enestele teadvustaksimegi. On loomulik, et inimene hüüatab millegi üle imestades:” Oi Jumal küll!” Sama loomulik on millegi rappa minnes röögatada: “Ah sa kurat!”
Nali naljaks, aga see kõik viitab ikka veel mitte profaansele sõnakasutusele, vaid emotsiooniga hinge liikumisele ja sestap vajadusele öelda Jumalale, mis meie asjast arvame. See, mida meie asjast arvame, ongi olnud paljude sajandite jooksul palvete sisu.
Aga siiski, tahtest. Sõnale “palvetamine” eesti keeles on kahtlemata tekkinud negatiivne varjund. See sisaldab irooniat, ilkumist, kellegi nõrgukeseks pidamist, kellegi ullitamist jne. Vaid need, kes ise on kogenud Jumalaga kõnelemist mõistavad neid, kes millegipärast töökohal, toidulaua ääres, kellegi mure korral või rongis rõõmustes käed kokku asetavad ning “lahkuvad” hetkeks seltskonnast. Võib olla kogenud vaid korra ja sellest piisab: tekib nii loomulik austus inimese vastu, kes ei pea paljuks suhelda igavikuga väljaspool aega ja ruumi. Neid mõistvaid inimesi on vähevõitu. Sestap nood, kes tõemeeli tahaksid teha esimese sammu teispoolsusega suhtlemisel peavad paratamatult leppima mõjuga, milline tuleneb “palvetajad on totakad”- teooriast. Siin on inimisiksuse maailmavaatelise arengu üks sõlmpunkte ja pöördekohti. Kas prevaleerima jääb inimese enda otsustet vaba ja loomuliku tahte areng või laseb ta end kaasa viia eelarvamuste jadast ning negatiivsusest pakatavate suskimisest.
Ühes asjas on negativistidel aga paraku õigus. “Te ei saa alati seda, mida palute!” – kostab tuttav hüüe. Tõsi ta on: mõnikord Jumal ei räägi meiega. Giovanni Guareschi oma teoses “Don Camillo väike maailm” kirjeldab muuhulgas ühe külapreestri suhteid Kristusega. Viimane räägib preester Don Camilloga tavapäraselt kiriku altarikrutsifiksilt, kui Camillo on tulnud andma “aruannet” päevasündmustest. Guareschi kirjeldab nende suhteid nii, et kui Don Camillo mingi erilise sigadusega hakkama sai, siis suurim karistus oli talle see, et Kristus temaga ei rääkinud, vaid ainult vaikis. See on ka paljudele meile suurim karistus, sest iial ei ole teada, milliseks muudetakse me teekond ja mis rolli täidame edaspidi. Siin ei olegi ratsionaalset vastust. On vaid võimalus usaldada. Aga see on usu küsimus. Kas on või ei ole.
