Link kopeeritud!

JAAN KAPLINSKI: Eesti ja Eurussia...

 (397)
JAAN KAPLINSKI: Eesti ja Eurussia...
EPL

19. augusti New York Timesis kirjutab Zbigniew Brzezinski: „[NATO harta] 5. artikli mõõdukas sõnastus annab igale riigile võimaluse teha nii palju või nii vähe, kui ta arvab vajalikuks vastusena rünnakule ühe NATO kaasliikme vastu, ja NATO sõltuvus konsensuslikust otsustamisest annab isegi ühele või kahele liikmele tegelikult võimaluse panna veto igasugusele reageeringule üldse.”

See tõdemus võib üllatada neid kaaskodanikke, kes väidavad, et NATO 5. artikkel annab meile kindla julgeolekugarantii. Nii see paraku ei ole. NATO on USA juhitav organisatsioon ja teeb üldiselt seda, mida USA tahab. Kuigi mitte alati: Iraagi sõtta pidid ameeriklased Euroopa põlisliitlaste asemel värbama kirju seltskonna alates Salvadorist ja lõpetades Eesti ja Mongooliaga.  Meid ristis üks Washingtoni eliidi esindaja „Bushi Varssavi paktiks”. Mis on päris tabav, sest nagu Varssavi paktiski, hoidsid sellesse omapärasesse koalitsiooni kuuluvate riikide esindajad pool suud kindlalt kinni ja söandasid alles pärast Bushi lahkumist öelda välja, et „Bushi võiks kirjeldada kui mütsiga lööjat”, nagu loeme äsja Kadri Liigi sulest („Obamast, kirjast, väärtustest ja Venemaast”, EPL 2.9).

Seni on diskussiooni Eesti julgeolekust peetud, kui üldse, poolkinnise suuga ja kainet analüüsi pole õigupoolest olnudki. Selline analüüs oleks tähendanud, et NATO plussid ja miinused oleks põhjalikult läbi arutatud ja kaalutud. NATO miinused?! Jah, poliitikas ei ole pea ükski asi ega otsus ainult positiivne või negatiivne. Omad miinused on ka NATO-l, üks neist on kahtlemata see, et Eesti kuulumine sellesse suurendab meie konfliktivõimalusi Venemaaga. Vähemalt praegu. Mis saab edasi, kas NATO ja Venemaa suhted halvenevad või paranevad? On erinevaid stsenaariume, mida avalikult pole arutatud. Valitsevad dogmad, NATO ja USA on peaaegu pühad ja neid ei kritiseerita ega analüüsita. Nagu Varssavi paktis ei kritiseeritud ega analüüsitud Moskvat.

Samal teemal:

Austria ja Soome variant

Meie julgeolekupoliitika arutlustest on välja jäänud küsimus, kas Eestil ja teistel Balti riikidel poleks olnud parem valida praeguse NATO kursi asemel Austria ja Soome variant. Selliseid ideid on esitatud vaid paar korda ja nad on kohemaid kõlbmatutena kõrvale lükatud. Kas mitte liiga ennatlikult? Tahaksin vaid näha põhjalikke arutlusi ning ka arvutusi, mis näitavad ühe või teise suundumuse eeliseid ja nõrkusi. Mul on aga kahtlusi, kas praegune orienteerumine ennekõike USA-le (poliitkorrektsemalt räägime NATO-st ja euroatlantilisest koostööst) on nüüd ja tulevikus kõige parem variant meie turvalisuse kindlustamiseks. Siin on hoiatav paralleel kunagise Inglise-orientatsiooniga, mis toimis seni, kuni Briti merejõud olid ka Läänemere isandad. Kuid mitte kauem.

Maailma raskuspunkt liigub tasapisi Aasia, Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia suunas. Superriik USA peab sääl oma külmi ja kuumi sõdu. Ida-Euroopaga tegelemiseks pole tal praegu ja lähitulevikus ressursse. Euroopas aga toimub mõndagi. Venemaa tugevneb ja mis võibolla veel olulisem – taastumas on liitlassuhted Moskva ja Berliini vahel. Vene-Saksa special relationship algas sajandeid tagasi, ja on tõusude ja mõõnadega olnud Ida-Euroopas sestsaadik oluline faktor. See erisuhe vastab mõlema riigi huvidele: Saksamaa pääseb ligi Venemaa ressurssidele, Venemaa Saksa know-how’le. On märke, et sellise partnerluse nimel on Saksamaa valmis puhuti ignoreerima oma seniste ja ametlike liitlaste huvisid ja suhtuma mõistvalt Moskva püüetele taastada oma mõjuvõim lähinaabruses.

Uuel ajal uus stiil

Mis pole uudis neile, kes ajalugu tunnevad. Muidugi on Kadri Liigil siin õigus: uuel ajal on uus stiil ja Euroopas väljendub see loodetavasti ka muus kui vaid poliitilise retoorika muutuses. Nii ei ole ilmselt oodata uut Molotovi-Ribbentropi pakti ja uut Poola jagamist. Kuid kui Ameerika mõju ja võim meie piirkonnas kahaneb, jäävad siin domineerima Venemaa ja Saksamaa, nagu see on juba olnud.

Loe veel

Minevikus olid Läänemere ja Musta mere vahel suurriikideks ka Rootsi ja Poola. Rootsile oli Baltikumi lahkumine Vene (või Nõukogude) riigist suur võit, nii nihkusid potentsiaalse vastase jõud mitusada kilomeetrit ida poole, andes rootslastele juurde hulga „strateegilist sügavust”. Mis seletab Rootsi poliitikute praegusi püüdlusi mobiliseerida muud Euroopat võimaliku ida-ohu vastu. Poola, kuigi hiljem kui Rootsi, on loobunud pretendeerimast suurriigi rollile ja loodab liidusuhete ja liitlaste, ennekõike muidugi NATO-USA toele. On loomulik, et USA ei tahaks jõuvahekordade olulist muutust Euroopas, eriti mitte Venemaa tõusu. Teisalt ei taha USA ka euroliidu muutumist senisest ühtsemaks superriigiks. Venemaa ja Euroliidu või siis Venemaa ja „Vana Euroopa” liit ei meeldiks ameeriklastele hoopiski. Pole vist vale näha Vana ja Uue Euroopa vastandamises ja mõnede USA poliitikute flirdis Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikutega (mis küll vahel on võtnud diktaadi vormi nagu siis, kui uus-eurooplasi sunniti avaldama toetust Bushi sõjale) katset kasutada meid liiga isepäiseks muutuvate vanade eurooplaste ohjeldamiseks.

Moskvasse Berliini kaudu

Nii on Eesti praegu tahes või tahtmata osaline keerulises strateegiamängus, mis ometi on küllalt sarnane siin aladel juba korduvalt läbi mängitule. Asendame tunase Saksa Rahva Püha Rooma Riigi Euroopa Liidu või NATO-ga, Vana Liivimaa Eesti-Läti-Leeduga, Osmani impeeriumi Iraani ja islamiäärmuslastega. Venemaa jääb Venemaaks ja jääb ka eurooplaste püüd saada Venemaalt tuge islami-maailmast lähtuvate ohtude vastu. Mis tähendab, et uue või vana Liivimaa katsetele läänest Venemaa vastu tuge leida ei tulda eriti agaralt vastu. Ja liivimaalased saavad varem või hiljem aru, et nad peavad oma naabriga kuidagiviisi ise hakkama saama. Mida see tähendaks?

Itaalia geopoliitika-ajakiri Limes on algatanud diskussiooni „Eurussia” üle. Mitmed autorid näevad ühe tõenäolise tulevikuna Euroliidu ja Venemaa edasist lähenemist, mis võib viia niisuguse nimega moodustise sünnini. Kas nii läheb, mina ja mu eakaaslased vaevalt näevad. Ent sellise suundumisega peaksime arvestama – siin võib olla tegu sellesama vääramatu jõuga, force majeure’iga, mille vastu ei saa. Millega tuleb kaasa minna, püüdes leida toimuvas endale võimalikest kõige soodsam koht ja roll. Mida see tähendaks konkreetselt nüüd ja praegu? Enne-kõike leida modus vivendi nendega, kes võivad meile saada kõige ohtlikumaks. Ning hoiduda liiga lootmast nende abile, kes on meist kaugel.

Tuleks jätta nägelemine Venemaaga, olgu ajaloo või piirilepingu asjus, teiseks vältida muutumist USA vasalliks, kolmandaks iga hinna eest otsida paremaid ja tihedamaid suhteid Saksamaaga, neljandaks taotleda Euroliidu suuremat integratsiooni ja viiendaks loobuda automaatselt pidama kõiki Venemaaga tülitsejaid oma sõpradeks. On võimalik, et meie jaoks on otsetee Moskvasse püsti ja peame minema sinna Berliini kaudu. Mis ei ole sugugi kõige halvem võimalus. Ning muidugi ei tasuks meil liiga tõsiselt võtta USA-s vohavat poliitilist esseistikat, käsitlegu see Marsi ja Veenust või mõnd muud jumalust. Ühel suvisel kohtumisel, mille Saaremaal korraldasid Turu ülikooli inimesed, avaldasin mõtte, et peaksime paariks kuuks laenama soomlastelt Paasikivi monumendi, mis seisab Helsingis raudteejaama lähedal väljakul ja kuhu on kirjutatud vana riigimehe mõttetera: „Tarkus algab tõsiasjade tunnistamisest.” Vastu võiksime niikauaks anda oma Vabadussõja samba.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare