Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud
•• Homme on jõululaupäev – mida see püha teie jaoks tähendab? Kuidas te tavaliselt jõule tähistate?
Jõulusid tähistan ikka perega koos, viimastel aegadel enamasti maal. Väga traditsiooniliselt, kuusega, päkapikkudega, kes kinke toovad, salmiütlemise ja muu sellisega. Kui linnas oleme, viime küünlaid omaste haudadele. Järgmine päev sööme jõululõuna, kus on koos enam-vähem kogu suguvõsa.
•• Jõulud on ilmselt üks väheseid aegu, mil kirikud on rahvast tulvil. Eestlasi on nimetatud üheks vähim religioosseks rahvaks Euroopas. Millest see teie arvates tuleb?
Mina pole kirikuinimene, kuigi nooruses sai mõnikord jõulukirikus käidud ja nüüdki vahel reisil olles käin pühapäeva hommikul jumalateenistusel kuskil katoliku kirikus. Mis puutub eestlaste religioossusse, siis paraku näivad eestlased olevat üks Euroopa ebausklikum rahvas. Astro-hiro ja muu sellise surimuri lokkamine hakkab juba häirima, eriti kui sellega käib kaasas võõrdumine teadusest.
•• Millega läheb aasta 2008 ajalukku?
Eks igale inimesele ja riigile tähendab möödunud aasta eri asju. Maailma mastaabis on kindlasti olulisem Aasia edasine tõus maailmamajanduse ja maailmasündmuste keskmesse. Eestis annab end tunda majanduskriis ja võimulolijate võimetus olukorda adekvaatselt analüü-sida ning vastavalt reageerida. Tõekspidamisi revideeritakse kogu maailmas. Poleks vist ülearune ka Eestis vabaneda mõnedest ideoloogilistest šabloonidest. Seda aga vaevalt õnnestub teha praegu moodi läinud sõu-poliitikaga. Vägisi tekib mulje, et meil teevad estraaditähed poliitikat ja poliitikud üritavad saada estraaditähtedeks.
•• Kirjutasite mõne aasta eest Päevalehes („Progressiusk vanasti ja nüüd”, EPL 9.4.2005), et meie aja uus religioon on usk progressi. Kuivõrd on seda religiooni murendanud lõppeva aasta tormid rahamaailmas ja Eestit tabanud viimase viieteist-kümne aasta sügavaim majanduslangus?
Uusi uskusid ja uskumusi on muidugi mitmeid. Ja igaühel neist on oma mõju meie käitumisele. Progressiusk on ilmselt reaalsuse mõjul taandumas, kuid süsteem, masinavärk, mille see usk aitas käivitada, toimib edasi ja sunnib meid ennast teenima.
On ju selge, et paljusid asju toodetakse üle mõistuse ja ülearu palju, hävitades niimoodi loodust ja iseennastki. Ent niipea kui masinavärk pidurdub, tekib sotsiaal-majanduslik kriis – inimesed kaotavad töö, sissetuleku, võlad jäävad maksmata, noored hakkavad mässama...
Ja ainsaks ravimiks sellise olukorra vastu jääb ikkagi masinavärgi taaskäivitamine, edasine ületootmine, tarbetu träni reklaamimine.
Mul on väike lootus, et praegune maailmamajanduse kriis süveneb ja sunnib meid agaramalt otsima alternatiive (üle)tarbimisühiskonnale.
•• Ajaloos nii mitmelgi puhul saatuslike sündmuste kuuks olnud august ei jäänud võlgu tänavugi. Vene–Gruusia sõja tagajärjel kinnistus Vene võim Lõuna-Osseetia ja Abhaasia üle. Venemaa peab küll ametlikult mõlemat iseseisvaks. Kas Eesti julgeolekukeskkond on teie arvates pärast neid sündmusi halvenenud?
Arvan, et Eesti julgeolekukeskkond pole oluliselt muutunud. Ta võiks tugevasti halveneda, kui Ukraina ja Gruusia võetaks NATO-sse ja Venemaa näeks end ümberpiiratuna ja kaitsetuna. Siis ilmselt võiks oodata tõsist survet Balti riikidele, kes on NATO väga nõrk lüli. Õnneks (horribile dictu) ei pääse Ukraina ja Gruusia NATO-sse ja Venemaal pole erilist huvi Eestit ahistada. Kuigi rauda hoitakse igaks juhuks tules.
Ja meie poliitikute naiivne Vene-vastane retoorika ei tule meie julgeolekule mingil moel kasuks, nagu ka meie valmisolek saada kõhklemata USA klientriigiks. Tasuks mõelda sellele, et tegelikult ei ole NATO-l jõudu, et Eestit kaitsta. Kui Venemaa peaks tahtma Eestit okupeerida, siis ta saab sellega kähku hakkama. Lääne ainus tõhus sõjaline vastus sellisele operatsioonile oleks vaid tagantjärele löök Venemaa pihta. Selline must stsenaarium aga on väga vähe tõenäolik.
Rünnak Gruusia vastu oli ennekõike hoiatus läänele ja tundub, et seda hoiatust on mõned ringkonnad Euroopas ja Ameerikas tõsiselt võtnud, otsitakse teistmoodi viisi, kuidas Venemaaga kooseksisteerida. Ilma Venemaa abita aga pole läänel ilmselt võimalik kõige ohtlikumaid konflikte Aasias lahendada. Sedagi peaks Eesti võimukandjad endale teadvustama. Paraku meil samahästi kui puudub kaine poliitikaanalüüs, sellena pakutav on liialt pääliskaudne ja propagandaline, otsekui oleks meil vaja endale 666. korda selgeks teha, kui paha on Venemaa. Ometi ei tegutse Venemaa agressiivselt mitte lihtsalt jõmlusest, vaid selle tõttu, et ta tajub NATO laienemises ja naaberriikide käitumises ohtu oma huvidele. Ja paraku ei saa neid huvisid määratleda keegi teine kui Venemaa ise.
Mis Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse puutub, siis tasuks asju vaadata ka nende elanike seisukohalt, kelle jaoks Vene võim on vastuvõetavam kui Gruusia oma, tundugu see päälegi meile ilmvõimatu.
•• Novembri lõpus toimusid Indias Mumbais aasta ohvriterohkeimad terrorirünnakud, surma sai vähemalt 170 ja haavata üle kolmesaja inimese, teravnesid kahe tuumariigi India ja Pakistani suhted. Olete sündmusi sealses piirkonnas kaua jälginud. Kas näete seal ohtu globaalsele julgeolekule?
Maailma ajalugu tehakse nüüd palju enam Aasias ja jääb vaid loota, et India ja Pakistani vahel ei sütti suuremat sõda – mõlemad on tuumariigid. Lääne vaatlejad on mures selle pärast, et Pakistan hakkab ikka enam sarnanema luhtunud riigiga (failed state), kus keskvõim ei suuda ohjeldada ääremaade rahvaid ja äärmuslasi ega kontrolli omaenda jõustruktuure. Kui peaks tekkima oht, et tuumarelv võib sattuda islamifanaatikute kätte, on India sekkumine vältimatu.
•• Peate blogi, kus kirjutate vene, inglise ja prantsuse keeles, sekka ka võru keele Põlva-Vastseliina murrakus. Eestikeelseid sissekandeid leiab viimasest ajast haruharva. Olete tänavu mitmel puhul sõna võtnud liigse keelekorraldamise vastu, öeldes, et keelekaitse ei saa lähtuda ainult õigekeelsussõnaraamatu normingutest ja kildkondlikest ettekirjutustest. Mis võiks siis olla keelekorralduse aluseks?
Eks ikka elav kõnekeel, meie päris emakeel. Arvan, et kellelgi pole õigust meile selgeks teha, et räägime valesti, kui ütleme „naastrehvi” asemel „naelkumm”. Eesti keel kuulub eesti rahvale, mitte eesti keele instituudile või õigekeelsussõnaraamatu koostajatele. Kui võrdleme Eesti keelekorraldust näiteks Norra omaga, kus õigust kasutada oma kodumurret kõnes ja kirjas peetakse üheks oluliseks inimõiguseks, on Eestis keele normeerimise ja uuendamisega selgesti liiale mindud.
•• Eelmisel nädalal jättis Tallinna ringkonnakohus jõusse esimese astme kohtu otsuse, mille kohaselt vastutab internetiportaal internetikommentaaride sisu eest. Kas näete sellises otsuses ohtu sõnavabadusele?
Ei näe. Või vähemalt ei oska ma hinnata sellist sõnavabadust, mis on valitsenud meie internetiportaalides. Selle anonüümse vabaduse tulemus on tegelikult sõnaka ja sõjaka vähemuse hirmuvalitsus, mis peletab portaalidest eemale viisakamad ja tagasihoidlikumad inimesed ning teeb normaalse asjaliku diskussiooni võimatuks. Ning sel kombel ohustab isegi demokraatiat.
Ma arvan, et kohtuotsusel võib olla positiivseid tulemusi: portaalide ja netilehtede toimetajad püüavad ehk edaspidi leida viise, kuidas juhtida diskussioonid asjalikumas suunas, vabaneda äärmuslaste ja lausa psühhopaatide domineerimisest veebikommentaarides.
Ma arvan, et kommenteerida poleks üldse tarvis igat sõnumit, näiteks ilmateadet või infot maavärina kohta Indoneesias. Kui kellelgi on selle kohta midagi olulist öelda, võib ta seda ilmselt teha ka oma nime all traditsioonilisemas lugejakirja või artikli vormis.
Arvamustevahetus kuulub ikkagi vaid arvamuslugude juurde, nagu paremates Euroopa netilehtedes ka on. Igatahes olen ma loobunud eesti netimeediale kommentaare kirjutamast, väitluse praeguse taseme juures on see mõttetu.