JAAN KAPLINSKI: Miks ikkagi ei sallita Bushi?
Loomulikult on vasakpoolsed Bushi ja USA ülemvõimu vastu, kuid kas on siis kõik need, kes äsjastel USA kongressi valimistel hääletasid vabariiklaste ja seega ka praeguse presidendi vastu, vasakpoolsed? Seda ei saa väita, kui süveneda Bushi ja tema meeskonna poliitikategemise stiili ja selle tagajärgedesse. Ameerika enda analüütikud panevad Bushile ja tema lähikondlastele Cheneyle ja Rumsfeldile süüks võimu ülemäärast koondamist enda kätte, ennatlike otsuste tegemist ilma nende otsuste tagajärgi põhjalikult läbi mõtlemata, isegi ilma valitsusliikmeid ja teisi võtmeisikuid informeerimata ja nende arvamusi ära kuulamata.
Bush on kasutanud 11. septembri terrorirünnakuid selleks, et kehtestada USA-s midagi erakorralise seisukorra taolist, kus avalikkust toimuvast sageli rohkem desinformeeritakse kui informeeritakse. Selle tulemusel on president ja tema usaldusisikud küll saanud tegutseda kiiresti ja resoluutselt, kuid nagu näitab olukord Iraagis, on selline kiire otsustamine toonud kaasa üpris hulle tagajärgi.
Iraagi sõda ei pidanud eksituseks vaid vasakpoolsed. Seda on nimetanud hullumeelsuseks inglise kirjanik ja staazˇikas luureohvitser David Cornwell (rohkem tuntud John le Carré nime all), julgeolekupoliitika grand old man Zbigniew Brzezinski ning mitmed kõrged diplomaadid ja endised CIA töötajad. Nad nägid Ameerika tõtlikus sööstus “terrorismivastasesse sõtta” ning eriti Iraagi hõivamises ohtu Ameerikale endale ja tervele maailmale. Selle sõja eest hoiatasid Washingtoni ka paavst Johannes Paulus II ja Pakistani president Musharraf – mõlemad üpris kaugel vasakpoolsusest.
Hoiatajatel oli õigus
Paraku oli neil ja teistel hoiatajatel õigus. USA sõjaretk, millega loodeti luua Iraagist moodne demokraatlik maa, millest saanuks eeskuju teistele Lähis- ja Kesk-Ida riikidele, ei ole oma eesmärki saavutanud. Olukorda Iraagis nimetavad nüüd väga raskeks või isegi lootusetuks ka USA enda kõrged ametiisikud ja sõja-
väelased. Iraagis käib korraga nii sõda okupantide vastu kui ka kogukondadevaheline ususõda, riigist on saamas islamiterroristide õppepolügoon ning sealse valitsuse enda andmetel on selles sõjas hukkunud juba üle 100 000 tsiviilelaniku, kusjuures oma kodukohast on põgenenud ligi kaks miljonit inimest.
Juba okupatsiooni alguses hakkas ilmnema, et ameeriklastel pole selget kujutlust, mida vallutatud riigiga edasi teha. Okupatsiooniväed ei teinud midagi, et takistada rüüstamiste lainet, mis tabas nii muuseume, valitsusasutusi kui ka relvaladusid. CIA ja teiste asjatundjate protestidele vaatamata saadeti laiali Iraagi sõjajõud ja vallandati kõik Baathi parteisse kuulunud ametnikud, mis pani ühe hoobiga aluse Ameerika-vastasele sissiliikumisele. Tekkinud olukorda oskas hästi ära kasutada Iraan, kes sai Ameerika relvade ja raha abil lahti oma põhivaenlasest Saddam Husseinist ning võttis enda kontrolli alla suure osa Iraagist, saades niimoodi piirkonnas domineerivaks jõuks.
Iraani tõusuga kaasneb suur oht USA mõjuvõimule, ent ka tema liitlastele – Iisraelile ja mõõdukamatele araabia maadele. Nii on Bushi järelemõtlematu poliitika teinud tegelikult väga suurt kahju Ühendriikidele endale. Selle asemel, et demonstreerida maailmale Ameerika jõudu ja poliitilist tarkust, on Washington näidanud oma amatöörlikkust ja saamatust. Seda kasutavad ära tema rivaalid ja vastased – Hiina, Venemaa ja muidugi islamiäärmuslased. On oht, et vahepeal suhteliselt rahulik Afganistan libiseb vähehaaval taas virgunud ja kosunud Talibani kontrolli alla, mis oleks hullemgi katastroof kui praegune kaos Iraagis.
Bushi Varssavi pakt
Niisugune olukord võib rõõmustada vaid inimesi, kes Ameerikat südamepõhjast vihkavad ega mõtle sellele, mis Ameerika globaalpoliitika krahh endaga kaasa toob. Kui Bush ja tema meeskond ei soovinud leida ühist keelt oma liitlaste ja soliidsete rivaalidega Euroopas ja Aasias, ei soovinud multipolaarset maailma, vaid lootsid kehtestada seal oma uue korra, siis nüüd muutub maailm tõepoolest multipolaarseks, kuid hoopis halvemal viisil. Maailm on muutumas kaootilisemaks ja ettearvamatumaks kui 1990. aastatel.
See puudutab nii või teisiti meid kõiki, ka Eestit. On väga tõenäoline, et oma haavu lakkuv superriik USA tõmbub tükiks ajaks isolatsionismi, jättes saatuse hoolde oma liitlased ja vasallid Aasias ja Euroopas. Kui jäme ots Washingtonis läheb demokraatide kätte, võib seal suhtumine nn Uude Euroopasse, keda Rumsfeld 2003. aastal koalitsioonipartneriks kosis, muutuda. Ameerika liberaalide sõnapruugis on esinenud väljend “Bushi Varssavi pakt”, millesse kuulub paraku ka Eesti.
Nii ei ole sugugi kindel, kas Eesti sõjaväelaste kohalolek Iraagis kindlustab meile ka tulevikus USA toetuse idanaabri hegemooniapüüdluste vastu või ei. Eesti ning teised Ida- ja Kesk-Euroopa riigid peavad võib-olla juba lähitulevikus oma julgeolekupoliitikas korrektiive tegema, orienteerudes rohkem Euroopale ning otsides tõhusamalt modus vivendi’t enesekindlaks muutuva Venemaaga. Praegu meie pressis ja poliitikute suus valitsev, mõnikord üpris negatiivne Vene-suunaline retoorika võib olla oma aja ära elanud. Igal juhul tasub aga nii vasak- kui ka parempoolselt mõtlevatel inimestel praegu God bless America asemel võtta oma mantraks God save America. Tahes-tahtmata oleme kõik mingil määral ameeriklased ja Ameerika allakäik vaevalt õnne toob meie õuele.
