Link kopeeritud!

JAAN KAPLINSKI: Müür ja karneval

 (104)
JAAN KAPLINSKI: Müür ja karneval
EPL

Pean tunnistama, et kuigi olen Berliinis käinud õige mitu korda, ei ole ma näinud Berliini müüri jäänuseid mujal kui suveniiripoodides, kus müüritükikesi turistidele müüakse.

Kuigi mõnd juppi müürist hoitakse ka alles. Nooremad inimesed ja võõramaalased ei teagi enam, kus täpselt asus Ida- ja Lääne-Berliini piir, kust kurikuulus müür õieti kulges. Selle langemine, mis on üks möödunud sajandi tippsündmusi sakslastele ja teistele kesk-eurooplastele, jäi siin Eestis muude sündmuste ja murede varju. Protsess, mis viis Saksas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias järskude muutusteni, oli siin käivitunud juba varem. 1989. aastal oli Eestis tunduvalt rohkem sõnavabadust kui Ida-Saksamaal.

Ent protsess, mis avaldus Berliinis, Prahas ja Bukarestis nii tormiliselt, algas ikkagi mõned aastad varem Moskvas. Algas noorema põlve nomenklatuuri-inimeste rahulolematusest stagneerunud süsteemiga, mis nende silmis oli kaotanud igasuguse autoriteedi. Mäletan kohtumisi Venemaal direktorite ja inseneridega, kes rääkisid kibestunult, kui tõhusalt on kõik korraldatud „sääl”, läänemaailmas ja kui viletsasti on asjad riigis, mis veel tegi näo, et on maailma kõige-kõige... Oluline on seegi, et Afganistanis sai surmahoobi Moskva võimukandjate viimane uhkus ja lohutus: seni end vähemasti sõjaliselt superriigiks pidanud impeerium jäi alla poolkirjaoskamatutele puštu sissidele ja nende Ameerika relvadele.

Samal teemal:

Polnud see Brežnevi NSVL mingi eriline kurjuse impeerium ega ka kõige vaesem ja mahajäänum maa planeedil. Kuid pole ega vist niipea ka tule suurriiki, mis oleks nii rängasti erinenud imagost, mille ta endast endale ja teistele lõi. Gorbatšovi perestroikat võib vaadelda kui katset ületada lõhet kujutluste ja tegelikkuse vahel, mis aga pääses tema algatajate käest lahti ja muutus revolutsiooniks.

On raske öelda, millal Gorbatšov ja teised liidrid kaotasid kontrolli jõudude üle, mille nad olid vabastanud. Pole võimatu, et see sündis 1988. aasta 16. novembril, siis, kui ENSV ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja Moskvas ei suudetud sellele anda kiiret ja otsustavat vastulööki. Nii paljastas süsteem oma jõuetuse ja algas tema kiire taganemine, mida ei suutnud peatada ka hädapärased katsed end koguda ja vasturünnakule asuda. Viimane neist – Moskva augustiputš – lõppes selle korraldajatele fiaskoga. Ning paljud inimesed ja rahvad (mitte kõik!) endises Nõukogude Liidus ja tema mõjusfääris said, mida olid tahtnud ja vahel enamgi.

On muidugi küsimus, mida võitis ja mida kaotas enamik impeeriumi elanikke. Nii endises NSVL-is kui ka tema endistes satelliitriikides, ennekõike Ida-Saksamaal on küllalt neid, kes tunnevad, et on kaotanud rohkem kui võitnud. Paljud, kes läksid kaasa revolutsiooniga, on pettunud. Osa selle tõttu, et uus kord pole nende elu kergemaks teinud, vaid on sageli jätnud ilma sellest turvatundest, mida „reaalsotsialism” hädaga võimaldas. Osa selle tõttu, et näevad, kuidas võidu vilja on nende käest ära napsanud kunagise nomenklatuuri liikmed või neile lähedal olnud. Või siis tajuvad lihtsalt, et igas poliitilises süsteemis pääseb võimule kaunis ühtmoodi inimtüüp.

Kassiahastus peo järel

Ent 1988.–1989. aasta revolutsioonil on veel üks aspekt, millest eriti palju pole räägitud. Revolutsioonis võib näha karnevali, mille mõttest on kirjutanud vene kultuuriloolane Mihhail Bahtin. Karneval andis ja annab inimestele võimaluse mõneks ajaks vabaneda seaduste, reeglite, tabude ja hierarhiate survest. Karnevali ajal pöördub maailm pahupidi (või pahupidine maailm õigetpidi, kui soovime). Saksast saab sant, sandist saks, kerjusest prints, printsist kerjus. Puutumatu ja püha saab naerualuseks ja põlatu pühaks. Piirid ja müürid kaotavad tähenduse. Nagu kaotas Berliini müür novembris 1989.

Loe veel

Olen lugenud asjaosaliste kirjeldusi siis hulki vallanud meeleolust. Eks see oli suuresti sama kui Balti keti ajal paar kuud varem. Suur elevus, ülemeelikus, solidaarsus. Kes on midagi seesugust läbi elanud, teab, mida võivad tähendada kuulsad sõnad: vabadus, võrdsus, vendlus. Ent teab ka, et seda kõike pole kauaks. On karnevale, millest ei jää midagi pääle toreda mälestuse. On karnevale, millele järgneb sünge kassiahastus. Mõtleme sellele, et paljudele tallinlastele oli karnevaliks ka pronksiöö. On ka karnevale, millest jääb järele midagi enamat. Nagu ühinenud Saksamaa või iseseisev Eesti riik. Ent selle kõik läbi teinud teavad ka, kui haruldased on sellised ajalookarnevali kingid ja kui kergesti nad võivad jälle käest libiseda. 1989 ei kordu, vähemalt mitte lähematel aastakümnetel.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare