JAAN KAPLINSKI: Tarbimisühiskond tarbimisühiskonna vastu
Meie ühiskond pole tegelikult tarbimise, vaid ostmise, müümise, vahetamise ühiskond. Tarbija pole kuningas, nagu kõlab ilus fraas, vaid hammas, pisike hammas suures masinavärgis. Kes on siis kuningas? Võiks arvata, et tootja, müüja ja ostma meelitaja. Aga ons nemadki, on tootjad ja müüjad – olgu väikesed või suured ettevõtjad, olgu turul sokke müüv tädi Maali või tarkvara müüv Bill Gates – kuningad, valitsejad? Vaevalt. Nii tädi Maali kui Bill Gates on samuti seotud suure tootmise-müümise-ostmise masinavärgiga. Vahe on vaid selles, et tädi Maali ei tuleks ilma sokke kudumata-müümata omadega välja, Bill Gates tuleks. Kui ta lõpetaks tarkvaraga tegelemise, elaks ta rikkalt, kuid ta ei oleks enam Bill Gates. Üks toodab-müüb, et ellu jääda, teine, et iseendaks jääda.
Nii tegelikult kuningat ei olegi. Muinasjutu keisri uutest riietest võiks ümber kirjutada muinasjutuks, kus on küll riided, aga pole keisrit, pole kuningat. Või kus masinavärk, nimetagem seda siis turumajanduseks või kapitalismiks, on kuningas. Ning kui meile meeldib, võime uskuda, et ta on hea ja õiglane, et ta jagab igaühele tema teenete ja väärtuse järgi. Et paremad inimesed saavad tema võimu all elada paremini, halvemad halvemini. Igaühele oma – Jedem das Seine –, niisugune loosung oli ka Auschwitzi koonduslaagri värava kohal.
Kuradit on kergem uskuda kui Jumalat
Kuradit on ilmselt kergem uskuda kui Jumalat, nii on usk Kuradisse ja tema salanõusse elanud kauem kui usk Jumalasse. Olen poole sajandi jooksul kohanud mitmeid loodud-maalitud Kuradi, Vaenlase kujusid, olgu need punased, kommarid, juudid, vabamüürlased, Ameerika imperialistid või islamiterroristid. Ning muidugi kapitalism, turumajandus ja tarbimisühiskond. Paraku ei usu ma Kuradit. Nii ei ole ka ”tarbimisühiskond”, ostmise-müümise-vahetamise ühiskond, see masinavärk, mille hammasrataste hambad me tahes-tahtmata oleme, mingi Kurat ega Kuradi looming.
Kuid sama vähe on praegune ostmise-müümise-vahetamise ühiskond Jumala looming, on võimalikest kõige parem ja täiuslikum ühiskond, nagu väidavad selle apologeedid. Eesti ja teiste rahvaste muinasjutud hoiatavad ahnuse eest, manitsevad leppima vähemaga, jagama oma vara teistega. Rikkus ei ole muinasjuttudes tingimata suur väärtus, niisamuti egoism, upsakus ega uhkeldamine. Ent meie ideoloogias on ahnus, tahtmine saada aina rohkem ja elada paremini saanud üheks põhiväärtuseks, rikkuse ja eduga uhkeldamine leiab rohkem imetlust kui headus, oma vara jagamine vaestele. Ning vaesus, isegi kasinus-vähenõudlikkus pole meie uues ilusas ilmas üldse voorused. Loobumine on lollus, kuni loobujaid on vähe. Kui neid hakkaks olema rohkem, tajutaks nendes juba ohtu masinavärgile, millest meie kõik sõltume ja mis ise sõltub meie valmisolekust aina rohkem toota, müüa, osta ja vahetada. Nii on vaja alatasa kinnitada usku masinavärgisse, sellesse, et tal ei ole alternatiivi. Seda teeb päevast päeva reklaam, seda teevad vahel riigijuhidki, keelitades kodanikke rohkem ostma, rohkem kulutama. Tarbimisest võidakse mõnel hetkel teha patriootlik kohustus, nagu pärast 11. septembrit USA-s.
Uus religioon: tootmine, müümine, ostmine
Tootmine, müümine ja ostmine on meie aja tõeline religioon ja usurituaalid, nagu keskajal missal käimine, pihtimine ja palveränd.
See on korraliku inimese kohus masinavärgi ees, süsteemi ees, mis on asunud Jumala asemele, kuid mis on tavainimesele sama arusaamatu, sama transtsendentne kui oli taevane Jumal. Nii vajab inimene vahemehi, preestreid, reklaamiagente, kes talle selgitavad, mida ta peaks tegema. Meie aja reklaami sõnum on ju täiesti analoogne omaaegse religiooni sõnumiga. Mõlemad lubavad õndsust. Paastuge, palvetage, jagage almust ja teid ootab taevariik. Tootke, ostke, müüge, vahetage – teid ootab paradiis, puhkus Lõunamere saartel, teisse armuvad kaunid naised või mehised mehed...
Lubadused on sarnased, erineb aga tee, mis paradiisi viib. Kirik ei hinnanud edevust, pillamist, liigsöömist ega -joomist, liiderlikkust ega mugavust (mõttelaiskust), neid peeti surmapattudeks. Meie ostmise-müümise-vahetamise ratasvärki aga hoiavad käigus just inimeste suuremad ja väiksemad nõrkused, himud. Et pääseda paradiisi, on vaja ainult osta N firma salve, P firma šampoone, Q firma toidulisandeid, vahetada vana auto uue vastu. Paradiisi (pangem tähele ka silte, kui palju on Eestisse siginenud vaibaparadiise, diivaniparadiise...)
pääsemine nõudis inimeselt pingutust, nõelasilmast läbiminekut, tee õndsusele oli kitsas ja raske. Nüüd on see tee tehtud lihtsaks ja mugavaks. Paradiisi pääseb igaüks, kes ostab, kulutab, kellel on raha. Kellel raha ei ole, võib laenata; seegi ei ole keeruline. Meie aja kangelased on edukad, rikkad ja ilusad, need, kes oskavad rohkem müüa ja osta.
Nüüd võib küsida, mis on selles kõiges halba, kas on mõtet ostmise ja müümise üle nii palju moraliseerida, kas ei ole lõpuks nii, et meie ajal elavad inimesed kõigele vaatamata paremini, on tervemad ja oma valikutes ja otsustustes vabamad kui kunagi varem. Kapitalism, ostmisele, müümisele ja edukusele orienteeritud ühiskond on teinud inimeste heaks kõigile oma narrustele ja puudustele vaatamata rohkem kui paar tuhat aastat kestnud moraliseerimine. Jah, nii see mingis mõttes on.
Kapitalism on loonud tõepoolest midagi, mis endisaja inimesele näiks tema unistuste täitumisena, on loonud midagi paradiisitaolist, kus igamees võib sõita paarikümne hobuse tõllaga, istuda oma toas mitmesaja küünla valgel, ei pea kartma tänaval varitsevaid röövlijõuke, katku, koolerat, musti rõugeid, kodukäijaid ega peninukke.
Mis sellele vastata? Vastata on kõige õigem vastu küsides. Küsida esiteks seda, kas selline elu, selline elulaad, nagu tarbimisühiskond oma masinavärgiga meile peale surub, on inimesele, tema inimsusele pikemas ajas kasulik või kahjulik. Ning teiseks, kas selline elulaad saab kesta või hävitab ta kiires tempos meie elukeskkonna ja sellega koos meid endid. Mõlemale küsimusele ei ole lõppkindlat vastust, kuid nii inimese, ühiskonna kui looduse uurijad kalduvad siin pessimismi. Inglise nimeka astrofüüsiku Martin Reesi järgi, kes mullu avaldas raamatu Our Final Century, on tõenäosus, et inimkond on saja aasta pärast veel alles, vaid 50%.
Meie praegune elulaad on sellise arengu põhi-süüdlasi. Oleme käima lükanud masinavärgi, mis sunnib meid tootmist ja tarbimist aina suurendama. Oletatavasti ei ole inimene kohanenud elama praeguses füüsilises ja vaimses mugavuses. Meie loomulik olek pole küllus ja rikkus, vaid kasinus ja isegi vaesus. Veel vähem on võimalik, et biosfäär suudab kaua kanda koormust, mis meie kasvavad vajadused (kiirelt kasvab nii inimeste kui nende vajaduste hulk) talle panevad.
Moega kaasajooksmine
Viisid, kuidas vajadusi majanduse masinavärgi käigushoidmise ja kiirendamise huvides kasvatatakse, mõjuvad aina absurdsemalt. Näiteks sobivad mobiiltelefonid, mis eriti hõredalt asustatud maades on tõepoolest inimesele abiks ja toeks, mis aga nüüd muutuvad aina enam mänguasjadeks. Peagi ei ole enam võimalik osta tavalist lihtsat moblat, millel poleks värvilist ekraani, kõikvõimalikke helinaid, logosid ja muidugi kaamerat. Seda kõike pole enamikule meist vaja, sellised lisavidinad ainult segavad, kuid varem või hiljem peame vist soetama värvilise ekraaniga telefoni, sest vanu lihtsaid mudeleid ja nende akusid pole peagi enam saada.
Nokia ja teised moblatootjad peavad saama oma toodangut müüa, peavad veenma meid vahetama vana telefoni uue vastu, muutma mobla moeasjaks ja moega, nagu teada, peab kaasa jooksma. Kui Nokia seda ei suuda, saab ta võitjast kaotajaks. Ning meid suunava masinavärgi huvides on muuta meid aina enam moega kaasajooksjateks, sundida meid himustama ja ostma uusi asju, uusi mudeleid, teha meist hellitatud lapsed, meie ühiskonnast infantiilne ühiskond. Nii me tegelikult ei armastagi enam asju, nad ei jõua meile omaseks saada, enne kui nad juba ära viskame, uute vastu vahetame. Selline suhtumine asjadesse, keskkonda, ümbrusse mõjutab kindlasti ka meid endid. Pealiskaudsus-tõtakus, millega suhtume asjadesse, muudab pealiskaudseks ja tõtakaks meidki ja alandab meie inimväärikust.
Kas tarbimisühiskonnal on alternatiivi?
Sellise alarmeeriva jutu peale on kirjutaja kohustatud ütlema, mida tema arvates peaks praeguse ohtliku arengu vastu ette võtma. Mida teha? Haigusi on üldiselt kergem diagnoosida kui ravida. Kõik haigused polegi ravitavad. Kas inimkonda praegu tabanud ostmise-müümise-vahetamise haigus on? Esialgu ehk veel on. Kuid ravida saab ainult neid, kes seda ise soovivad, kes ei ole oma haigusega, olgu selle tunnuseks siis halb enesetunne või eufooria, rahul. Paraku ollakse maailmas praeguse elulaadiga veel küllalt rahul. Et see kasvaks kriitilise piirini, kus arusaam, et me peame hakkama teistmoodi elama, paljud väärtused ümber hindama, jõuab massidesse, on ilmselt vaja vapustust, mõõdukat katastroofi, mis raputab inimesed uimast lahti, paneb otsima praegusele elulaadile alternatiive.
Mis võiks olla alternatiiv praegusele ostan-müün-vahetan-ühiskonnale? Üllatan ehk lugejat, öeldes, et ”tarbimisühiskonna” alternatiiv võiks olla tõeline tarbimisühiskond, teadlike, organiseerunud tarbijate ühiskond, kes toodavad ja lasevad endale toota tõesti vaid tarvilikke asju. Ning ”asjadekultuse” alternatiiv võiks olla tõeline lugupidamine asjade vastu, millest igaühes on nii evolutsiooni aastamiljardite kui ka inimaju ja inimkäte loomingut. Meie sugulasrahvas marid ei visanud ühtki vana asja ära, vanad viisudki pandi aia peale kõdunema, sest nad olid inimest ausalt teeninud...
Sellist suhtumist võiks tõemeeli nimetada asjadekultuseks. Ning nii või teisiti peame mingi asjadekultuse juurde tagasi pöörduma. Olen kindel, et meie praegune elulaad ei kesta kaua. Ma loodan, et tõelise tarbijaühiskonna sünd, tarbijate organiseerumine ja muutumine ametiühingute taoliseks ühiskonna arengut suunavaks jõuks pole enam mägede taga. Kuid ma ei usu, et see saaks teoks ilma suurema vapustuseta, mingi inimtekkelise ökokatastroofita. Mida varem selline vapustus saabub, mida varem oma elulaadi põhjalikult muudame, seda parem meile ja meie koduplaneedile.
Jaan Kaplinski, kirjanik
