Kirikuid puudutavas seadusandluses on järgitud piinliku täpsusega religioossete ühenduste autonoomia ja religioonivabaduse põhimõtteid. Selle tulemuseks on äärmiselt liberaalne seadusandlus, mida kohtame vaid üksikutes Euroopa riikides. Meie lähinaabrid põhjas, läänes ja lõunas, idanaabrist rääkimata on konservatiivsemad, kuigi ka seal võib täheldada kaldumist üha suurema liberaalsuse poole.

Koostöö riigi tasandil. Riik ja kirik võivad, saavad ja peavad tegema koostööd. Aluseks on loomulikult mõlema poole erinevus ja iseseisvus teineteise suhtes. Ent mõlemad teenivad ühiskonda, nii hästi või halvasti, kui suudavad. Kiriku ja riigi ühine teenimisülesanne teeb koostöö võimalikuks ja vajalikuks. Teistes kristlike traditsioonidega riikides kõneldakse otseselt nn segatud valdkondadest. Valdkondadest, kus riigi ja kiriku huvid kattuvad. Koolikorraldus, perekonna- või abieluõigus, riigipühade kord, kirikuvara haldamine. Eesti olukord on siin erinev.

Sotsioloogilised uuringud näitavad, et pooled elanikest suhtuvad kirikusse positiivselt. Ülejäänud on ükskõiksed või negatiivse hoiakuga. Kirikute aktiivne liikmeskond on muidugi väiksem. Suurima liikmeskonnaga kirik EELK hõlmab hinnanguliselt 15% elanikkonnast. Ehkki kiriku osakaal ühiskonnas on väike ja jääb selleks ka edaspidi, ei välista see kiriku kaasa rääkimist ühiskonna vaimse kliima parandamiseks.

Riigikogu õiguskomisjoni endine esimees Jüri Adams on öelnud, et riik on hädas ja tahab, et kirik tuleks appi. Samas on ka kirik hädas ja ootab, et riik tuleks appi. Mille vastu riik kirikute puhul otsest huvi tunneb, on teisejärgulised asjad: kiriku vara, raha liikumine, annetused, ostu-müügitehingud, maksud. Riik näeks heameelega, et kirik oleks tööjõu kasutamisel ja maksude maksmisel teistele eeskujuks. Hoopis tihedam ja tulemuslikum peaks olema koostöö kultuuri, hariduse ja sotsiaaltöö vallas.

Riigi poolt vaadatuna teeb olukorra keeruliseks partnerite paljusus. Siiski on just luterlik kirik arvestatavaim partner. 1995. aastal moodustatud valitsuse ja EELK ühiskomisjon koos erinevate töörühmadega on püüdnud leida koostöövõimalusi just kirikule olulistes küsimustes. Nagu haridus, eriti üldhariduskoolide religiooniõpetus, muinsuskaitse all olevate kirikuhoonete korrashoid ja remont, kultuurivarade hooldamine, sotsiaaltöö ehk diakoonia, seadusandluse kirikuid puudutavad uuendused, hingehoid riiklikes institutsioonides ning meediatöö. Paraku kogeb kirik mitmes talle olulises valdkonnas riigi üsna vähest ja tagasihoidlikku huvi ja toetust.

Koostöö omavalitsustes. Kiriku ja riigi koostöö praostkonna-maakonna tasandil toimib ainult üksikutes kohtades. Koguduste ja valdade vaheline koostöö on aktiivsem, kuigi erinevused piirkonniti suured. Kuid näidete arv kasvab aasta-aastalt, mis tunnistavad üksteisemõistmist ja ühistegevust koguduse ning kohaliku valla, koolide ja sotsiaalasutuste vahel.

Oma kogemuste põhjal piiskopiametis olen veendunud ikka enam selles, kui oluline on üksikisikute kvaliteet ja kvalifikatsioon. Riiki ega kirikut ei saa müstifitseerida. Tegemist on inimestega. Ühis- ja koostöö saab toetuda üksnes vabatahtlikkusele ja sisemisele motivatsioonile. Mõlema poole huvides peaks olema võimekate kirikuinimeste astumine riigitöösse ning vastupidi. Kiriku ülesandeks jääb kasvatada ja valmistada ette inimesi, kes on võimelised teenima nii kirikut kui riiki. Ainult nii võib Eesti ühiskonnas pikka aega valitsenud eraldatus asenduda avatud suhtlemisega.