Link kopeeritud!

JAAN KROSS: Kaks korda kasutatud võimalus

 (143)

JAAN KROSS: Kaks korda kasutatud võimalus
----

Jaan Kross õhutab eestlasi vastukaaluks orjaöö ja okupatsiooni loole ehitama positiivset omamüüti.

Eesti rahval on õnnestunud oma enam-vähem teadliku ajaloovaatluse toel luua endale võrdlemisi palju kannatanud rahva omamüüt. Iseeneste kujutlust mööda oleme me kõige läbielatu järgi peaaegu et juutidega samal tasemel. Kusjuures me kipume sageli eirama seda, et meie geograafilistel naabritel on läinud üldjoontes niisamuti kui meil. Olgu, soomlastel on läinud lõppkokkuvõttes ehk pisut soodsamalt, aga nemad on selle eest maksnud ka eriti kõrget hinda. Ei lätlaste, ei leedulaste, ei poolakate ajalugu pole kulgenud märgatavalt rõõmsamini kui meie oma.

Ülemöödunud nädalal esitas okupatsiooni repressiivpoliitika uurimise komisjon riigikogule oma üle üheksa aasta kestnud uurimistegevuse kokkuvõtte ja jälle kerkis sealt eesti rahva teadvusesse uue ja ning juba ammuse reaalsusega vähemalt üks. Kokkuvõtvalt: eesti rahva inimkaotused on olnud 1940. aastast saadik umbes 180 tuhat inimest. Kahtlemata üsna kohutav arv, kuid vaevalt oluliselt suurem kui Läti, Leedu, Poola ja võibolla veel mõne vastavad arvud.

Kuid tulgem meie praeguse üleüldise omamüüdi juurde tagasi. Muistse iseseisvuse kaotamise vähemalt kahe sajandi pikkune draama, 20 aastat iseseisvust ja edasi jälle 50 aastat õnnetust ja pimedust. Nii et vähemalt teatud osa meist justkui ei võtakski enam vaevaks nõuda edumeelt, oidu ega orientatsiooni. On esinenud ju juhtumeid, kus teatud osa eesti rahvast on Toompea lossi esisel ise käitunud nii, nagu matkiks ta hüsteerilisi pensionäribaabasid, kes on üleni unustanud rahvusliku väärikuse.

Tekib tahmatult küsimus, kas ei ole siis vähemalt tolle vastumeelsema leeri tasakaalustuseks kiusatust luua endale ka teine, lausa vastupidine omamüüt. See oleks see, et tegelikult on meil läinud ajalooliselt otse fantastilisel määral hästi. Et mitte lootusetult laiali valguda, jätkem kaugemad rahvad arvestamata ja võtkem esile üksnes Euroopa omad.

Kui palju on Euroopa rahvaste seas üha veel rahvaid rahuldamatute või isegi täiesti väljavaateta omariikluse pretsensioonidega? Rahvaid, kes on võibolla oma edu, harva ajaloo poolt pakutava omariikluse šansi maha maganud või kes üha elavad selle suure šansi ootel.

Loe veel

Meenutagem baske, kelle linnades jumal ise teab, kas tõsiselt või tõesti veel ainult väärastunud vabadusihast üha jätkuvad plahvatused ja tulistamised. Või meenutagem korsiklasi, kelle saarel üha veel toimub ühtede meelest kuri-, aga teiste meelest möödapääsmatult vägitegusid kõige patriootlikumas mõttes.

Meenutagem tšetšeene. Meenutagem kurde, 15-miljonilist rahvast viie riigi territooriumil. Kõik need riigid on sageli üksmeeles ainult ühes – kurdid ei pea iial saavutama omariiklust. Nii et ega neil kurdidel pole seda vist loota.

Või meenutagem laplasi, friise, vähemalt kolme suuremat Venemaa soome-ugri rahvaste seas, komisid, marisid, udmurte, kes on aina veel omariiklusest ilma ja tõenäoliselt jäävadki sellesse seisu. Kui ei juhtu just lausimet.

Sest maailma poliitiline kaart on kõige oma muutlikkuse kiuste midagi uskumatult vintskesti kokku pandut. Ja kõigi nende rahvastega võrreldes on eestlastel läinud ju ootamatult hästi. Ühele rahvale avaneb iseseisvumise võimalus kas üksainus kord kogu ajaloolise eksistentsi jooksul või mõne sajandi pikkuse intervalli järel, aga eestlastega on meie põlvkonna silme all sündinud teisiti. Võib ütleda, et meile keelduti seda pakkumast pea seitsesada aastat, aga siis pakuti meile seda üheainsa inimea jooksul koguni kahel korral. Ja kui see jääb ühel rahval sageli ajaloolistel põhjustel siiski saavutamata, siis eestlastega toimus see mõlemal juhul ikkagi nii, et oma riik suudeti realiseerida.

1918. aastal Vabadussõja kaudu ja 1991 läbi kõigi diplomaatiliste pingutuste ning ühe impeeriumi kokkuvarisemise, aga ikkagi nii, et sellega tuldi toime. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kuigi ka sellest, vaid peamiselt sellest, kui hästi kõige peale vaatamata on läinud meie vanal Eesti Üliõpilaste Seltsil.

Sest ma ei tea ühtegi Euroopa üliõpilasorganisatsiooni, mille lipp oleks leidnud ülemaailmse tunnustuse kui vastava riigi riigilipp. Ma pean tunnistama, ma ei tea kuigi palju selle lipu esimesest arengujärgust, sellest, kuidas sinimustvalged, või veel algsemalt sinimustrohelised värvid asetusid üksteise kõrvale ja kas see sündis tõesti 1869. aasta laulupeo tarvis kokku seotud meiukimpudes.

See, mis toimus sinimustvalge lipuga viimaks, üleeile ja eile 120 aasta eest, on juba võrdlemisi üksikasjalikult teada, sest Artur Taska on seda kõike juba ammu ja piisava täpsusega kirjeldanud ja nüüd on seda ka mitmed nooremad mehed teinud. Niisamuti nagu tema teoses „Sinimustvalge 100 aastat“ on kirjeldatud ka kogu imeväärset aega, mille jooksul sinimustvalge kujunes terves Eesti-orbiidises maailmas punase, see on proletaarse mõtteviisi kõrval rahvusliku mõtteviisi sümboliks. Kuni sinimustvalge tõusis Eesti Vabariigi võitluslipuks Vabadussõjas ja temast sai 1922. aasta riigilipu seaduse vastuvõtmisega riigilipp.

Tuleks küsida, millised asjaolud, millised eeldused, millised omadused tagasid üliõpilasorganisatsiooni lipule niisuguse erakordse saatuse. Ma arvan, et esmajoones mingi, jah, saatuslik sisemine identsus nende inimeste värviarusaamade ja värvide sümbolitähenduste, aga ka üldisemate ideaalide vahel, kelle südant ja enesetunnetust vastav lipp oli lõppude lõpuks kutsutud väljendama.

Ja hiljem mõjutas kõike asjaolu, et selle lipu all, selle lipu ümber oli juba vähemalt 1884. aastast harjutud austavalt seisma. Sest juba 1884. aastal, 120 aasta eest väljasõidul Otepää pastoraati olid kaasas mehed, kes olid asjaosalised ka Vironia asutamiskoosolekul 1881. aastal, ja seal oli kaasas üliõpilaste poolel ka see mees, keda paljud peavad kogu EÜS-i edaspidise ideoloogia võtmehoidjaks tervel Seltsii ajaloo Tõnissoni-eelsel perioodil – Villem Reiman.

Ja siis oli seal muidugi juba ammu esile tõusnud Jakob Hurt ja siis tõuseb neid koos Tõnissoniga esile juba liiga palju, et nende erilist osa Eesti Vabariigi saamisloos saaks maha vaikida.

Ütleme, Eisenschmidt, Raamot, Koppel, Kõpp, Konik – ja kahetsetaval ja üldtuntud viisil ei saa me nimetada siin Hans Kruusi. Aga ma arvan, et Eesti Üliõpilaste Selts, mis koht siis muu, peaks esimene vait olema, kus tuleb ajaloolane, olgu noor, keskealine või vanagi, kes kirjutab uurimuse tema juhtumi selgituseks. Eriti kasvõi pärast seda, mis on temaga seoses kirjutanud paari aasta eest meie pagulasvalitsuse peaminister Heinrich Mark. See on lugu sellest, kuidas Kruus kui Tartu Ülikooli rektor kutsus 1940. aasta sügisel enda juurde Marga kui ülikooli sekretäri ja talle seletas: „Mina olen ajaloolasena veendunud, et eesti rahva saatus on nõukogude võimu kehtestamisega otsustatud üsna pikaks ajaks. Ja mina olen otsustanud mängida mulle ette pandavat mängu kaasa. Ja ma soovin, et ülikooli sekretär kui minu kõige otsesem kaastööline võtaks seisukoha, kas tema teeb sedasama või lahkub.”

Mark lahkus ja siirdus mõne aja pärast Rootsi, aga Kruus jätkas alustatud mängu, ja jätkas seda, kuni see oli võimalik ja veel kaua pärast seda, kui see oli muutunud võimatuks ja suri 15 aastat enne seda, kui ta oleks saanud paluda oma eksitust oma EÜS-ilt andeks.

Õnneks on meil siginenud 50 aasta jooksul piisavalt, vähem ehk kui oleks olnud vaja, aga siiski piisavalt inimesi, kes on olnud Seltsiga identsed. Identsed küllaldasel määral, et me tohiks pidada oma lipu püsimist Eesti Vabariigi lipuna õigustatuks ja endastmõistetavaks. Ma nimetan siin kolme kadunud nime: Andres Raska, Ernst Kull ja Karl Aun. Raska, kes vahistati selle eest, et ta oli jaganud punasel miitingul sinimustvalgeid lipulõikeid; Kull, kes vahistati sakslaste poolt selle eest, mis ta tegi ennast unustavalt ja samal ajal Eesti Rahvuskomitee huvides, ja Auna selle tema maailmamure eest, mida ta võttis kaasa kaugesse pagulusse, ja lõppude lõpuks siiski võiduka mure eest säilitada tänapäevani omal ajal Otepääl õnnistatud lipp.

Kui palju on teil veel juhust mind, nagu täna, Seltsi ette kõnelema kutsuda? Noh, vaevalt väga palju. Lubage seetõttu selle pärast esitada siinsamas veel üks pisikene arutlus Seltsi tulevikuga seoses.

Mina olen päritolult põhjaeestlane, 50 aastat Põhja-Eestis elanud. Saksa okupatsiooni ajal minust soomepoissi siiski ei saanud, sest sakslased võtsid mu enne kinni, aga Soome on olnud minu jaoks lapsepõlvest saadik maa number kaks. Ja mõnikord on mult küsitud, kummal maal tekitavad su raamatud õieti suuremat lugejahuvi, kas Eestis või siiski Soomes. Ja mõnigi kord olengi olnud vastusega kahevahel.

Aga kui ma oma Tallinna asendist jälgin Soome asurkonna aeglast nihkumist Uusimaa ja Turu alade poole, ja Eesti elanikkonna nihkumist Soome lahe lõunakaldale, viirastub mulle üsna varsti soome-eesti miljonilise ühislinnastu tekkimine. Eriti kui samal ajal lehest lugeda, et umbes 250 tuhat Soome pensionäri kaaluvad nüüdisajal Eestisse siirdumist, mitte lausa südame sunnil, vaid pigem maksunduslikel kaalutlustel, aga ikkagi.

Arvesse võttes, et kahesaja aasta tagune tulevik on möödapääsmatu niisama kui homne päev ning et soomlased on meile, võibolla mitte niivõrd etniliselt, siis vähemalt keeleliselt kaugelt kõige vastuvõetavam rahvas sulandumiseks, siis tekib tahtmine öelda: ma soovin tungivalt, et mu vana EÜS vastavas tulevikus ei alustaks võitlust selle loomuliku parema vastu, vaid leiaks vahendeid toetada niisugust arengut, et see sünniks võimalikult valutult ja sujuvalt.

Sest Eesti-Soome ühisriigi ideel on ju vähemalt kaks esiisa, see on Gustav Suitsu idee 1917. aastast, aga pole põhjust vaikida, et ka Konstantin Pätsi idee enam-vähem samast ajast ja vist veel 1940. aastastki.

Aga täna, praegu pühitsegem auga oma identsust, aina sügavamat, hoolivamat, aina kõiksemat identsust riigiga ja mäletagem Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õnnistamist kogu päev.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare