Venemaal on nõrk majandus ja tugev sõjavägi koos tuumarelvaga. Kui taskud on tühjad, siis tuleb taganeda või minna kallale. Olukord on ohtlik. Meil on Eestis pikka aega olnud poliitiline konsensus välis- ja kaitsepoliitikas, mis on meile tulnud kasuks. Valimisvõitlus on paraku näidanud, et mõned erakonnad kasutavad ära inimeste hirmu ja peavad Keskerakonda Eestile mittelojaalseks.

Olukord on liiga tõsine, et arendada sellist populismi. Eesti on üks 2/3 – 1/3 ühiskond. 2/3 Eesti rahvusest ja 1/3 muulasi. Muulastel on ka vaja erakonda, kelle poolt hääletada ja Keskerakonnal ja sotsidel on nende usaldus. Teistel erakondadel oluliselt vähemal määral. Lahendus ei ole, et meie taunime muulaste nägemusi ja tõrjume neid eemale. Pigem peaks neid kaasama ja see on põhjus, miks leian, et Keskerakond võiks olla kaasatud järgmises valitsuses, mis võiks olla laiapõhjaline.

Paljud Lääne ühiskonnad kogevad meiega sarnaselt, et rahvusstruktuur pole homogeenne. Valgete ja mustanahaliste kogukonnad elavad USAs sisuliselt rahumeelselt kõrvuti. Kui aga üks valge politseinik laseb mustanahalise noore mehe maha, tekivad tänavarahutused mis viitab lahendamata sotsiaalsetele probleemidele ja kogukondade erimeelsustele. Ka Rootsis, Prantsusmaal, Suurbritannias jne, on suur sisseränne tekitanud uusi, veel lahendamata probleeme.

Meil on ka räägitud, et sisserändaja poeg võiks oma sõnavõttudes ennast ohjeldada. Minu olukord on veel hullem, kuna olen ise sisserändaja. Olen Rootsis sündinud ja olin 47 aastat vana, kui Eestisse kolisin. Olen ennast eluaeg eestlaseks pidanud ja seda teevad ka paljud minu lähikonnas, aga leian, et on liiga palju neid, kes on aastate vältel mind muulaseks või rootslaseks pidanud. Väldime killustamist, teisitimõtlejate tõrjumist ja 2/3 – 1/3 ühiskonna rõhutamist. Kokkuhoid, tolerantsus, laiapõhjaline valitsus ja riigimehelik poliitika on lahendus nii tõsises julgeolekuolukorras.

Meil on aga ka julgeolekuprobleem nr 2. MAJANDUS. Ise olen sellest aastaid rääkinud ja see küsimus peaks täielikult domineerima valimisdebatti, aga ei tee seda. Aastaid on meil rahvastik vähenenud ja rohkem inimesi lahkub Eestist kui tuleb tagasi. See olukord ei ole jätkusuutlik. Rahvusena võime hääbuda. Piltlikult võiks öelda, et meie oleme kõik ühe laeva peal mis laseb rohkem vett sisse kui meie suudame välja pumbata ja meeskond küsib, mis need põhiküsimused laeval on, mis lahendust vajavad. Kindlasti peame tegelema sellega, et teised laevad meile kallale ei tuleks, aga on ka teisi pakilisi probleeme. Kas me blokeerime julgeolekuprobleemi nr 2? Väidame, et kokku kukkuda ei saa siin midagi ja kokkuvõttes on Eestis väga hea elada? Ühe probleemi kõige lihtsam lahendus on eitada probleemi olemasolu. Või usume et me ei jõuagi vana Euroopale järele, näiteks oma palkadega. Leiame et majandusküsimusi pole mõtet arutada sest lahedusi pole, arutame julgeolekut. Vabandusi, miks Eesti majandus ei kasva, on palju. Klaaslagi on ees – oleme keskmise sissetuleku lõksus – ei suuda võistelda kõrgelt arenenud riikidega – kõrg- ja kutseharidus ei ole elulähedane – oskuste nappus – meie ei suuda liikuda väärtusahelas edasi – kvalifitseeritud tööjõupuudus pärsib arengut.

Kui jääme rääkima, et meie majandus ei saa kasvada kiiremini kui Soome ja Rootsi oma, siis jäämegi nende riikidega võrreldes odavatööjõu riigiks ja Eesti jookseb inimestest tühjaks. Kindlasti on probleemiks, et erakondade tagatubades on vähe majandusinimesi või pole neid üldse. Kui väljaränne on tõsine Eesti rahva julgeoleku probleem, siis peab palgavahe, näiteks Soome ja meie vahel vähenema. Palkasid ei määra riik, aga riik võib määrata miinimumpalga. Mida kõrgem miinimumpalk, seda suuremaid ümberkorraldusi on ühiskonnas vaja teha, eriti erasektoris. Miinimumpalga tõstmisest räägitakse, aga vajalikest ümberkorraldustest ei räägi keegi. See võiks olla suur teema valimisdebattides, kuidas riiki ümber korraldada.

Suured tööandjad Eestis on täna Tallink, Eesti Energia, EMT-Elion ning Keskerakond Tallinnas ja Reformierakond laiemalt riigis. On vaja avaliku sektorit efektiivsemaks teha ja see toob tavaliselt kaasa koondamisi. Koondamine on ebapopulaarne otsus. Jääb mulje, et mõnel erakonnal on erakonna huvi tähtsam kui riigi huvi ja seega puudub riigimehelikkus riigi juhtimises. Puudub poliitiline huvi muudatusteks ja riik ja riigimajandus on stagnatsioonis. Usun et kui võtame ennast kokku ja hakkame süstemaatiliselt tegutsema ja aktsepteerime et muudatused võivad olla paljudele valusad ning tekitavad konflikte ja vastutöötamist, aga lõpptulemus on, et inimesed jäävad Eestisse elama, sest nad leiavad, et siin on hea elada ja siin saab oma töö eest head palka.