Jaan Männik: teeme presidendi instutitsiooni odavamaks, ilma et see kaotaks oma väärikuse
Pärast Tõnis Arro lahkumist juhatuse esimehe kohalt otsiti uut juhti. Lõppvoorus oli kaks kandidaati, üks oli väga suure rahvusvahelise kogemusega ja teisel pikk kogemus Eesti riiklikust bürokraatiast. Üks oleks tõhustanud eksporti ja teine oleks üritanud paremini koordineerida majandusega tegelevaid riiklike struktuure. Juhatuse esimees jäi valimata. Olen oma kariääri jooksul pidanud palju kaadri valikuga tegelema, viimati Eesti Pangas.
Arengufondis ei olnud esimene kord, kui tuli arutada organisatsiooni eesmärki juhi valimise kaudu. Eestis on meil minu meelest presidendi instutitsiooniga (PI) analoogne olukord. Meie arutame, kes võiks olla järgmine president, aga vähem, mida meie tulevasest presidendist ootame. Valitsev erakond käis välja Marina Kaljuranna nime ning sama erakond käis välja Toomas Hendrik Ilvese nime kahes valimises. Kas valitseva erakonna soov on, et president on välisministrile toeks, aga ei sekkuks sisepoliitikasse? On ka arvamusliidreid, kes on küsimuse alla pannud, kas PI on üldse vajalik. Leian ise, et Arengufondi pole sellisel või tänasel kujul vaja. Pole ka Eesti Panga nõukogu vaja. Paljud riigiasutused võiksid olla efektiivsemad ja riigile vähem kulukad. Loobun PI likvideerimist arutamast, kuna see nõuab suuri muudatusi põhiseaduses, vaid arutaks pigem, kuidas PI-d muuta kehtivate seaduste raamistikus.
Euroopa monarhiates on olnud trend, et ajaga vähendada monarhi kui riigipea poliitilist võimu. Rootsi põhiseadus on aastast 1809 ja oli koos USA põhiseadusega üks vanemaid maailmas. Tehti aga väga põhjalik põhiseaduse muudatus, mis jõustus aastal 1974, kus üks tagajärg oli, et kuninga positsioon nõrgenes. Rootsi kuningas sisuliselt poliitikaga ei tegele. Kuningakoja kaotamine on pikka aega olnud sotsiaaldemokraatide ja liberaalse erakonna programmis, aga kardetakse, et see erakond Rootsis, kes hakkaks sellega tõsiselt tegelema, kaotaks valimistel hääli. Rahvale meeldib kuningakoja glamuur ja nende tegevuse ja eraelu kajastamine. See on ka olnud suur ja tulus äri Rootsi kollasele ajakirjandusele. Analoogne olukord võib olla presidendi instutitsiooniga Eestis.
Saksa president on väga tagasihoidlikus rollis ja Soomes on Sauli Niinistö roll presidendina tagasihoidlikum kui oli Urho Kekkoneni roll. Hiljuti on TNS Emor uurinud, kes võiks Eestis olla järgmine riigipea. Sellest pikast pingereast nimetaks viis nime ja põgusalt ka iseloomustaks kandidaate.
Siim Kallas: ülitugev CV. Endine pea-, välis- ja rahandusminister. 10 aastat ELi volinik. Küll aga ei loe vaid CV. Marina Kaljurand: väga kompetentne välispoliitilistes küsimustes, aga on suursaadikuna palju Eestist ära olnud. Tema õige koht oleks minu meelest välisminister. Kogemusi ja kompetentsi ei tohi raisata, vaid tuleks kasutada seal, kus seda kõige rohkem vaja läheb. Indrek Tarand: protestikandidaat nii nagu kahtedel europarlamendi valimistel. Indrek Neivelt: väga tugev majandusmees. Eesti suured tuleviku väljakutsed on väljaränd, palgavaesus, majanduskasv, majanduse ümberstruktureerimine jne, kõik majandusküsimused. Neivelti julgetel väljaütlemistel on aga paraku olnud oma hind. Eiki Nestor: tasakaalukas ja ülisuure sisepoliitilise kogemusega eesti mees.
Häid kandidaate on rohkem kui üks. Vahest räägime, et Eestis kui parlamentaarses riigis on president tseremoniaalne kuju. Küll aga usun, et nimetatud inimestest ei ole keegi väga tseremoniaalse profiiliga, vaid pigem tegijad. Küsimus on vaid, millega nemad tegelema hakkaksid. Kehtivate seaduste kohaselt sekkub Eesti riigipea (president) palju rohkem poliitikasse kui näiteks Rootsi riigipea (kuningas). Kui Eestis annab president ülesandeks Taavi Rõivasele kui peaministri kandidaadile valitsust moodustada, siis vastavas olukorras Rootsis ei teeks seda kuningas, vaid parlamendi spiiker.
Keda meie valime presidendiks määrab ka selle, kus selle institutsiooni tegevuse raskuspunkt on. Mida siis tuleks ette võtta? Paljud erakonnad ja poliitikud ütlesid enne valimisi, et riigi haldamine või riigibürokraatia on liiga suur ja kallis. Vajame riigijuhtimise reformi, aga see võiks minu meelest hõlmata ka Kadriorgu. Teeme presidendi instutitsiooni odavamaks, ilma et see kaotaks oma väärikuse. Võime väita, et suurt rahalist kokkuhoidu ei tee, aga mitu väikest oja teevad suure jõe. Meil on Eestis vaja rohkem tegeleda muudatustega ja uute mõtetega, et stagnatsioonist välja tulla. Presidendil on liiga palju nõunikke (majandusnõunik, julgeolekunõunik, välisnõunik jne). Palju tugevam kompetents nendel aladel on Eestis olemas väljaspool presidendi kantseleid, kellega võib vastavaid küsimusi arutada. Üks presidendi kantselei siseelu hästi tundev inimene ütles mulle, et juba mõnda aega on kantselei töötajad arutanud, kas mitte presidendipaar ei peaks lahutama. See on märk sellest, et nendel inimestel on liiga vähe tööülesandeid. See, et presidendi abikaasa on amet, ei ole minu meelest ajakohane (oma ametiauto koos autojuhiga, palk, pension jne). See traditsiooniline abielu, kus elatakse terve elu ühe partneriga, muutub üha ebatavalisemaks. Siiski soovime, et riigipea abielu oleks õnnelik ja meile kõikidele eeskujuks ja anname ka abikaasale ühe ametliku rolli. Pettume, kui riigipea abielu meie ootustele ei vasta Prantsusmaal läksid nii president Hollande kui Sarkozy oma ametiajal lahku ja abiellusid uuesti. Rootsi kuningal oli abielu kõrval üks armuke - laulja ja näitleja Camilla Henemark. See suhe sai Rootsi kollase ajakirjanduse poolt põhjalikult kajastatud. Rootsi endine peaminister Fredrik Reinfeldt läks oma peaministri ametiajal lahku jne.
Eestis oleks minu meelest Ene Ergma väga hea president, kuigi ta ei ole abielus. Eesti presidendi abikaasal võiks olla samad majanduslikud hüvitused kui peaministri või parlamendi spiikri abikaasal. Juhtimises räägitakse, et juhid on kas reformaatorid või haldajad. Eesti Vabariiki on mõnda aega juhtinud haldajad, seetõttu usun ma, et presidendi instutitsioon jääb nii, nagu see täna on.
