Jaan Martinsoni autorikülg. Lühike õpetus, kuidas kasvatada vatilapse asemel mittevatilaps

Noore inimese vati sees hoidmine teeb talle korvamatut kahju. Pange laps võimalikult vara enda eest vastutama

Kuuled siit ja sealt kurtmist, et lapsed on ülekäte läinud, ei taha ennast liigutada, vahivad ekraane, töötada ei viitsi, omaette elama ei hakka…

Kummalisel kombel kurdavad laste üle ainsad inimesed, kel on võimalik neid suunata – vanemad. Ent paraku on nad kasvatanud järeltulijaid vati sees – vatilapsi.

Mõni aeg tagasi sai kirjutatud laste kehalisest koormusest. Kommentaarides ohkas üks ema, et teismelist on pea võimatu õue saada, saati siis trenni. Vale jutt! Teismeline käib rõõmuga iga päev treeningul ja veedab ka vabast ajast suure osa sõpradega palliplatsil… kui enese liigutamine on saanud väiksest peale harjumuseks.

Kas homo sapiens pole mitte looduse osa? Kui, siis on inimesel elus üksainus ülesanne: kasvatada üles elujõulised järglased, kes saavad elus hakkama. Kõik muu on boonus.

Ega me lastelt ju palju ei taha, piisab, et nad oleksid terved, haritud ja iseseisvad. Esitan mõned kahe ja poole põlvkonna kogemuste killud, mis aitavad jõuda eesmärgini ja kasvatada mittevatilapsi. Võtted toimivad, kui olla järjekindel.

1. Kui te last vähegi armastate, pange ta liikuma. Tema rasvumises – kui see pole tingitud terviserikkest – on süüdi ainult üks: lapsevanem. Sportima saab hakata enne, kui õpitakse kõndima – palli võib veeretada ja pilduda ka istudes. Sealt edasi olgu tegevus järjepidev, igapäevane. Tunnikese leiab alati. Tuleb leida. Pange tuppa korv, kõksige köögilaual pingpongi, katsetage, kaua suudate peaga õhupalli õhus hoida, mängige õues jalgpalli, pilduge lendavat taldrikut ja käbisid, käige matkadel, ronige kivide ja puude otsa… On tuhandeid võimalusi liikumisrõõmu pakkuda.