Ettevõtted ei ole ühesugused. On neid, mis loovad uusi väärtusi, ja neid, mis toovad raha teistest riikidest Eestisse, kuid on ka neid, mis viivad raha Eestist välja või jagavad seda Eestis ringi. Riigi infrastruktuuri aga kasutavad eranditult kõik ettevõtted, seega peaksid kõik ettevõtted selle eest riigile makse maksma.

Kui eesmärk on majanduse kiire areng, siis tuleb eeskätt toetada uute väärtuste loojaid, st põhiliselt tootjaid ja raha riiki sisse toojaid. Riik saab tootjaid toetada eeskätt sellega, et välditakse ettevõtete sisendiga (kuluga) seotud makse, sest need tõstavad toodete omahinda. Sellised väga halvad maksud on eeskätt tööjõumaksud ja energia aktsiisimaksud. Majandusarengu seisukohast vähem halvad maksud on need, mis ei mõjuta toote omahinda, näiteks ettevõtete kasumimaks, kapitalimaks, luksusmaks jne. Häid makse ei ole olemas.

Eesti praegune maksusüsteem pidurdab majanduse arengut. Ratsa rikkaks saavad ettevõtted, millel ei ole palju töötajaid ja mis ei kasuta palju energiat, st ei maksa suuri tööjõu- ega energiamakse. Need ettevõtted saavad praktiliselt tasuta lõunaid, neilt laekub riigieelarvesse maksudena oluliselt vähem, kui nad riigi infrastruktuuri tasuta kasutamisest tulu saavad. See, et 1% ettevõtteid annab 2/3 maksutulu ja 7% ettevõtteid maksab 92% makse, näitab, et tasuta lõunate saajaid on väga palju.

Tasuta lõunat saavaid ettevõtteid esindavad Reformierakond ja selle väikevend IRL. Nad nimetavad seda liberaalseks maailmavaateks. Kahjuks ei rakendu see liberaalsus kõigile ettevõtetele.

Noored mõistavad, millise kivi all on vähid

Praegune maksusüsteem mitte ainult ei pidurda majanduse arengut, vaid muudab ka oluliselt majanduse struktuuri. Ettevõtlikud noored saavad ju aru, millise kivi all on vähid, ja otsivad tegevust tasuta lõunate valdkonnas. Tulemus on see, et tootmisettevõtetel jätkub kaadrit järjest vähem ja ettevõtete arv väheneb.

Eesti majanduse arenguks on vaja maksusüsteemi oluliselt muuta. Alustada võiks energiaaktsiiside miinimumini vähendamisest ja kaotada sotsiaalmaksust ravikindlustuse osa. Selle tagajärjel riigieelarvest puudu jääv osa aga tuleks kasseerida sisse ettevõtte kasumimaksu näol. Järgmine samm oleks sotsiaalmaksu pensioniosa asendamine mõne vähem halva maksuga.

Ravikindlustuse ega pensioni tööjõuga sidumiseks ei ole tänapäeval enam mingit alust. Esiteks ei ole praegune töö enam Tammsaare-aegne, kui kraavi kaevati labidaga ja töö hulka sai hästi mõõta. Praeguses keerukas tootmisprotsessis üksikisiku panust eristada on lootusetu. Teiseks, palk ei ole ju enam seotud inimese töötulemustega, sest palga määrab turg, kus määravaks saab nii sobiva tööjõu olemasolu kui ka palkaja rahakott.