Nafta ja naftatoodete hinnad on täna kõrged peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esimene põhjus on naftamaardlate madal arendustase ja töötlemisvõimsuste puudus. Mõlemad on tingitud sektori varasemast madalast tasuvusest. Kui nafta maksab 15 USD/bbl ja ümbertöötamise marginaal on alla 5 USD/tonn, ei soodusta see uusi investeeringuid.

Tänane hinnatase lubab aga muud ja majanduse kitsaskohad kindlasti likvideeritakse. Sellega langeb varem või hiljem ka nafta hind, kuigi mitte enam sajandivahetuse tasemeni.

Kui nafta saab otsa

Kinnitatud ja majanduslikult kättesaadavat naftavaru oli 1990. aastal 985 miljardit vaati (mbbl), 2000. aastal 1028 mbbl ja 2004. aastal 1080 mbbl. Kui jälgida, kui mitmeks aastaks jaguks naftavarusid tänase tarbimismahu puhul, on see näitaja viimase 15 aastaga kasvanud 40–45 aastani. Naftaajastu loojangut pole veel näha.

Kunagi saab ta küll otsa ja tuleb asendada millegi muuga, esmajärjekorras alternatiivsete naftaallikatega, nagu õliliivad ja põlevkivi. Tänaste ennustuste kohaselt saavutab naftatoodang suurima tootmismahu aastail 2025– 2030. Sellele järgneb alternatiivsete toorainete tähtsuse kasv, need võivad saavutada tippmahu 2080. aastaks. Sellele järgneb tõesti ajastu, mil tuleb arendada energiakandjaid, mis rajanevad uuel ja taastuval energial.

Olles huvitatud Eesti põlevkivitööstuse heast käekäigust, on teadmine, et alternatiivsed kütused saavad energiasüsteemis tähtsama rolli alles 50 aasta pärast, veidi kurb. Kui Trapido ennustus osutuks õigeks, et varsti hakkab bensiin tanklas maksma 50 krooni liiter, läheks meie põlevkivi kulla hinda ja meil oleks võimalik rajada suuri kasumeid teeniv tööstus. Paraku on see protsess natukene aeglasem.

Trapido majandusarvestused on samuti kummalised. Ta väidab, et iga hinnatõus 5 USD/bbl viib Eesti majandusest aastas välja miljard krooni. Eesti tarbib naftatooteid umbes 8 miljonit bbl, millest neto 2,2 miljonit bbl on kodumaist põlevkiviõli. Sellega tähendaks hinnatõus umbes 5 USD/bbl Eesti majandusele ligi 370 miljonit krooni lisakulu. Osa sellest on kindlasti kompenseeritud vastava tootehinna tõusuga. Tähtsama, kuigi suhteliselt raskesti mõõdetava eelise annab rahvusvaheliste kontsernide püüe kompenseerida toorainete hinna tõusu muude tootmiskulude vähendamisega, mis toob tänu meie väiksemate tootmiskuludele tegevuse Eestisse.

Energiahinna kasv suurendab muidugi tootmiskulusid, aga samas ei luba konkurents hindu tõsta. Ainus võimalus on oluliselt kärpida kulusid, mille standardseks lahenduseks on viimastel aastatel olnud tootmise üleviimine madalamate tootmiskuludega piirkondadesse. Ka Eestil on siin oma osa. Sellega on energiahinna kiire tõus vesi Eesti majanduse veskile.

Kapsamaid pole vaja enda elushoidmiseks rajada. Sellega ei tahaks aga piirata Trapidot hobi korras sellega tegelemast, kuna tegemist on kasuliku ja närve rahustava hobiga.

Jaan Mihkel Uustalu, tehnoloogiadoktor