JAAN SOOTAK: Abort ja enesemääramine

 (34)

Ju­ba kuuekümnen­da­te aas­ta­te pai­ku lei­dis ka­ris­tusõigu­ses aset näh­tus, mi­da on ha­ka­tud ni­me­ta­ma õigu­se „lahtimoraa-listamiseks”.

Te­ge­li­kult al­gas õigu­se ja mo­raa­li la­hu­ta­mi­ne küll ju­ba Im­ma­nuel Kan­tist ja An­selm Feuer­bac­hist, kuid sel­le sõja vii­ma­ne tõsi­ne la­hing toi­mus al­les hil­ju­ti.

Jutt on sek­suaal­ku­ri­te­gu­de mo­raa­lis­t lahutamisest, mi­da võib ni­me­ta­da ka soo­neut­raal­se ka­ris­tusõigu­se ku­ju­ne­mi­seks.

Ees­tis­se jõudis soo­neut­raal­ne ka­ris­tusõigus al­les mõne aas­ta eest, kui hak­kas keh­ti­ma uus ka­ris­tus­sea­dus­tik. Kui ku­ni aas­ta­ni 2002 keh­ti­nud sea­dus­te jär­gi oli näi­teks vä­gis­ta­mi­ne võima­lik ai­nult me­he poolt ja nai­se vas­tu, siis nüüd on võima­li­kud kõik va­rian­did: kom­bi­nat­sioo­nid nai­ne–mees, mees–nai­ne, nai­ne–nai­ne ja mees–mees.

Kas või koh­tup­rak­ti­kat jäl­gi­des on sel­gelt nä­ha, et sek­suaal­ne ele­ment sek­suaal­ku­ri­te­gu­de kä­sit­le­mi­sel jät­kab taan­du­mist. Ilm­selt po­le pal­ju ae­ga jää­nud sel­le­ni, mil õigus­li­kult kaob va­he, mil­lis­tel mo­tii­vi­del (oma­ka­su­lis­tel, sek­suaal­se­tel vms) mõni vä­gi­val­la­te­gu toi­me pan­nak­se. Fe­mi­nist­li­ku aru­saa­ma jär­gi ei ole sek­suaal­ku­ri­te­gu ole­mus­li­kult mit­te sek­suaal­ne, vaid va­lit­se­mis- ja al­lu­ta­mis­su­he. Li­gi­me­se pak­su ra­ha­kot­ti ihal­dav röö­vel al­lu­tab ohv­ri oma va­ra­lis­te­le hu­vi­de­le, vä­gis­ta­ja alan­dab part­ne­rit tei­sel vii­sil. Eesmärk pühit­seb va­hen­di, kuid va­hen­dit ei ole mõtet üle täht­sus­ta­da.

Samal teemal:

„Sinule saadan ma valu”

Sel­le ar­tik­li tee­maks on aga abor­diõigus. Ja kär­si­tu lu­ge­ja võib ju­ba kul­me ker­gi­ta­da: miks rää­gin nii pi­kalt ka­ris­tusõigu­sest? Kuid ka­ris­tusõigus on siin­ko­hal too­dud liht­salt näi­te­ks. Abor­diõigu­se areng pa­kub il­me­ka näi­te sel­lest, kui­das üks hu­vi – va­ba­dus ja ene­semää­ra­mi­ne – on en­da­le muu­de väär­tus­te va­helt teed murd­nud ning saa­nud mää­ra­vaks ko­gu prob­lee­mi la­hen­da­mi­sel.

Abort ehk emai­hus ole­va loo­te hä­vi­ta­mi­ne on tea­da ju­ba iid­se­test ae­ga­dest – na­gu ka sel­le õigus­lik re­gu­lat­sioon ja vas­ta­vad põhjen­du­sed. Vii­ma­sed, tõsi küll, on ol­nud vä­ga eri­ne­vad. Näi­teks roo­ma õigus nä­gi me­he loa­ta teh­ta­vas abor­dis me­he hu­vi­de kah­jus­ta­mist, sest nii võeti te­malt sea­dus­lik õigus jä­rel­kas­vu­le. Kes­kaeg­ne krist­lu­sest mõju­ta­tud õigus pi­das aga abor­ti rän­gaks ja sur­ma­ga ka­ris­ta­ta­vaks teoks, sest loo­de on ini­me­lu kand­ja ja sündi­mi­ne ehk sot­siaal­se süstee­mi­ga ühi­ne­mi­ne ei an­na tal­le enam min­git uut kva­li­tee­ti. Ka­noo­ni­li­se õigu­se abor­di­keeld põhi­neb paavst Six­tus V 1588. aas­ta bul­lal, mil­le ko­ha­selt abort ri­kub käs­ku „Si­nu­le ma saa­dan vä­ga pal­ju va­lu, kui sa käi­ma peal oled: sa pead va­lu­ga lap­si il­ma­le too­ma” (1 Mo 3:16). Ka­noo­ni­li­se õigu­se Co­dex iu­ris ca­no­ni­ci ni­me­tab abor­ti tap­mi­seks ka tä­nap­äe­val.

20. sa­jand tõi sot­sia­list­li­kud ideed, ateis­mi, va­ba­du­se ja de­mok­raa­tia. Abor­diküsi­mu­ses hak­kas täie­lik keeld asen­du­ma ka­he va­rian­di – in­di­kat­sioo­ni- ja täh­ta­ja­va­rian­di­ga. Esi­me­ne jä­tab abor­di põhimõtte­li­selt kee­la­tuks ning lu­bab se­da üks­nes me­dit­sii­ni­lis­tel, sot­siaal­se­tel jm näi­dus­tus­tel ehk in­di­kat­sioo­ni­del. Tei­ne jä­tab abor­di ku­ni 12. ra­se­dusnä­da­la­ni nai­se­le ot­sus­ta­mi­seks va­baks. Nai­se­le tä­hen­dab tei­ne va­riant ene­semää­ra­misõigust, loo­te­le võib see tä­hen­da­da sur­ma. Krist­li­kust maail­ma­vaa­test pä­ri­nev ja õigu­ses kin­nis­tunud veen­du­mus, et loo­de on ini­me­ne, ehk­ki veel sündi­ma­ta ini­me­ne, jät­tis loo­te küll Ju­ma­la kait­se al­la, kuid nai­ne võit­les en­da­le väl­ja il­ma­li­ku va­ba­du­se loo­de tap­pa.

Ideo­loo­gia „mi­nu kõht kuu­lub mul­le!” ei ei­ta küll loo­det kui õigushüve, kuid an­nab kind­la ee­lis­tu­se nai­se ene­semää­ra­misõigu­se­le. Mit­te kel­lel­gi pea­le ra­se­da en­da ei ole õigust ot­sus­ta­da loo­te saa­tu­se üle. Se­da ar­va­must esin­da­vad naisõigus­la­sed väi­da­vad end võit­le­vat teo­loo­gi­li­selt põhjen­da­tud ja riik­li­kult sankt­sio­nee­ri­tud sünni­ta­mis­sun­ni vas­tu. Last pee­tak­se nai­se or­ga­nis­mi la­hu­ta­ma­tuks osaks, mis põhi­neb vaiel­da­ma­tul füsio­loo­gi­li­sel tõsias­jal, et vä­he­malt va­ra­ja­ses aren­gus­taa­diu­mis olev loo­de on vä­ga ti­he­dalt seo­tud ema or­ga­nis­mi­ga. Ka ju­hi­tak­se tä­he­le­pa­nu nai­se tu­ge­va­le ne­ga­tiiv­se­le psüühi­li­se­le koor­ma­tu­se­le olu­kor­ras, kus ra­se­du­se jät­ku­mi­ne ja sünni­tus on tal­le pea­le sun­ni­tud. On sel­ge, et sel­li­ne sei­sund võib ne­ga­tiiv­selt mõju­da ka lap­se­le.

Rahaga ei mõjuta

Kui käe­so­le­va­test ri­da­dest pais­tab­ki väl­ja au­to­ri ee­lis­tus, ei ta­haks ma ha­ka­ta põhja­li­ku­malt veen­ma lu­ge­jat ühe maail­ma­vaa­te ee­lis­tes. Maail­ma­vaa­tes on üld­se ras­ke, kui mit­te võima­tu ke­da­gi veen­da. Ka on rong liht­salt ju­ba läi­nud ning vä­he­malt õhtu­mai­ses kul­tuu­ri­ruu­mis on abor­di­re­gu­lat­sioo­ni täh­ta­ja­va­riant laialt le­vi­nud.

Ees­tis­ki jää­di pä­rast i­se­seis­vu­se taastamist Nõuko­gu­de ajast pä­rit täh­ta­ja­va­rian­di juur­de, il­ma et la­hen­du­se en­da si­su­li­si külgi oleks põhja­li­kult aru­ta­tud. Kui põhis­tus­te hul­gast jät­ta väl­ja omaaeg­ne pro­let­kult­lik re­too­ri­ka (V. Le­nin nä­gi abor­di­kee­lus neo­mal­tus­lik­ku „sündi­mu­se vä­hen­da­mi­se kui ka­pi­ta­list­li­ku eksp­lua­tee­ri­mi­se poolt te­ki­ta­tud hä­da­de ker­gen­da­mi­se va­hen­di­t” ning abor­di võima­lik­ku kah­ju­lik­ku mõju nai­se ter­vi­se­le tu­li vä­hen­da­da „sot­sia­list­li­ku kor­ra tu­gev­da­mi­se teel ja abor­di­vas­ta­se pro­pa­gan­da­ga”), siis jää­vad kõik muud täh­ta­ja­va­rian­ti põh-jen­da­vad ar­gu­men­did ka meil keh­ti­ma.

On aga hoo­pis isea­si, kus mil­lis­te ar­gu­men­ti­de­ga väl­ja tul­la. Na­tu­ke nal­ja­kas on lu­ge­da prae­gu käi­vas abor­di­dis­kus­sioo­nis abor­di ra­has­ta­mist pool­da­vaid või ta­ga­si lükka­vaid sei­su­koh­ti, mi­da põhjen­da­tak­se ülal­too­dud maail­ma­vaa­te­lis­te ar­gu­men­ti­de­ga. Kui ik­ka lei­tak­se, et abort on loo­te tap­mi­ne ja se­da tu­leks lu­ba­da üks­nes kind­la­tel näi­dus­tus­tel, siis ei saa kui­da­gi võidel­da abor­di vas­tu nai­se ra­ha­ko­ti pih­ta lüües. Ka kümne­tes­se tu­han­de­tes­se ula­tuv abor­di­ta­su ei pa­neks loo­det kõhuo­saks pi­da­vat naist mõtle­ma ini­me­lu puu­tu­ma­tu­se pea­le. Ning vas­tu­pi­di, täh­ta­ja­va­rian­di pii­res ar­gu­men­tee­riv abor­di­pool­da­ja mõtleb loo­mu­li­kult sel­le­le, et kui abort on ju­ba kord lu­ba­tud, siis peab riik hoo­lit­se­ma ka sel­le õigu­se rea­li­see­ri­mi­se eest.

Põran­daa­lu­se abor­di­te­gi­ja­ga ei ole mõtet abor­di­vas­tast kol­li­ta­da, küll aga võib se­da laa­di me­dit­sii­ni­tee­nus osu­tu­da kut­su­vaks vä­he­se sis­se­tu­le­ku­ga nai­se­le, kes loo­det tap­ma min­nes ei tee mi­da­gi muud, kui rea­li­see­rib rii­gi pa­ku­tud õigu­se.

Ees­ti on va­li­nud nen­de rii­ki­de tee, kus loo­te elu al­lu­ta­tak­se nai­se hu­vi­de­le. Ja kui loo­det sur­ma eest ei kaits­ta, po­le mõtet ra­ha lu­ge­des teh­tut ka­het­se­da või pan­na ini­me­si meelt muut­ma. 


Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare