JAANUS BETLEM: kas maailm laseb Tiibeti hävitada?
Juba maailma riikide senist reageerimatust on raske nimetada muud moodi kui otseseks lollimängimiseks. Vähegi arvestatavatel poliitilistel suurjõududel – USA-l ja Euroopa Liidul – on suu justkui vatti täis topitud, väiksematest rääkimata.
Huvitav, kuidas reageeriks maailm siis, kui suuremat autonoomiat hakkaksid nõudma näiteks Soome laplased ning Soome saadaks seepeale oma väed Rovaniemisse ning surmaks seal pikemata sadakond inimest?!
Tõsi küll, me oleme näinud Venemaa vägivalda Tšetšeenias ja Türgi vägivalda Kurdistanis, millest maailm on enam-vähem sama tuimalt mööda vaadanud kui vägivallast Tiibetis. Ning need pole kaugeltki ainukesed konfliktipiirkonnad maailmas.
Kuid nii nagu suveolümpia Hiinas Pekingis, kavatsetakse taliolümpia korraldada Venemaal Sotšis. Olümpialiikumine üritab olümpiamänge korraldavates riikides valitseva vägivalla ja ebaõigluse ees silmi ja kõrvu sulgeda. Mingu või maailm hukka, nemad peavad saama jooksta, hüpata, heita jms. Medalid, sentimeetrid, sekundid, kilogrammid ja punktid on olulisemad kui inimelud ning tervete rahvaste ja kultuuride saatused. Oo, sport, sa oled money!
Maailm ei taha rikkuda oma naiivromantilist soovi näidata põhjatu turu ja odava tööjõuga Hiinat Aasia imelapsena, kus kõik minevikuprobleemid on lahenenud kui nõiaväel. Suured monopolid ja kartellid, kes on Hiinasse investeerinud ja viinud sinna oma tootmise, finantseerivad ühtlasi ka sporti ja poliitikuid. Neid huvitab klantspilt Hiinast vast kõige rohkem.
Hiina on suur kui mammut ja mammutil on oma erilised mammutiõigused. Mammut võib väiksemaid jalge alla tallata, talle ei panda seda pahaks, ta on ju mammut. Mammutilt ei nõuta viisakust ja delikaatsust. Temalt ei nõuta midagi. Aga viisakaks peetakse ennastunustavalt aplodeerida ja suu kõrvuni naeratada, kui ta londiga viipab. Mis siis, kui selles viipes on ähvardus. See-eest saab seda tõlgendada kui tervitust. Peaasi on sobiv tõlgendus.
Tiibetlaste veristamistki saab ju tõlgendada kui võitlust… noh… ütleme näiteks… kui võitlust budistliku terrorismiga. Jah, miks mitte. Budistlik terrorism rahuarmastava ja tööka hiina rahva vastu. Kloostritesse mungarüü varju on peitunud maailma rahu ning rahvusvahelist olümpialiikumist ohustavad koletised. Terrorism – see kõlab ju uhkelt. Võitlusega selle vastu annab õigustada mida iganes. Kui Arafat oli enne terrorist ja sai seejärel Nobeli rahupreemia, siis võiks ju kogu maailma sõpruse ja spordi nimel korraldada vastupidise fenomeni: endine Nobeli preemia laureaat ja hilisem tiibeti esiterrorist dalai-laama…
Või mis võimalusi Hiinal ning ülejäänud maailmal veel on vähegi aktsepteeritava näo säilitamiseks?! Praegu on Tiibeti-probleemi mahavaikimises jõutud äärmise narruseni, eelkirjeldatu ei oleks selle kõrval enam midagi!
Dalai-laama saab maailma narrusest suurepäraselt aru. Ta saab aru sellestki, et maailm võib oma spordihulluse ja money talks nimel laskuda millesse iganes, kuitahes absurdsetesse süüdistustesse. Seepärast ongi ta asunud igaks juhuks varmalt kinnitama, et ei, tiibetlased ei soovi olümpiamänge nurjata. Veelgi enam – tiibetlased ei soovivat isegi iseseisvust. Piisab sellest, kui Hiina Tiibeti rahule jätab, s.t oma väed välja viib ning laseb säiluda tiibeti keelel ja kultuuril.
Mõelda vaid, kui kogu spordi- ja eduka Hiina kuvandi hull maailm sööstaks ühekorraga tiibetlastele kallale: „Teie rikkusite oma ebareaalsete nõudmistega meie ilusa maailma ja selle ilusa maailma ilusad mängud! Teie, kes te kõnelete rahust, aga kelle eesotsas on hull fanaatiline usuliider!“
Ei – sellist pilti Tiibetist, tiibetlastest ja iseendast dalai-laama spordi- ja rahahullule maailmale lubada ei saa! Kaalul on rohkem, kui Läänemaailma roosad prillid ning ühed järjekordsed hüppa-jookse-heida-kiiremini-kõrgemale-kaugemale mängud. Kaalul on Tiibeti maa ja tiibetlaste saatus. Kaalul on maailma ühe kõige vanema ja unikaalsema kultuuri saatus. Kaalul on koguni ühe religiooni saatus. Dalai-laama adub seda kogu ulatuses. Ta ei saakski võtta mingisugust teist positsiooni kui see, mille ta on võtnud.
Tema ei saaks boikotti nõuda, isegi mitte selleks ettepanekut teha, sest kaalul on niivõrd palju. Boikotiettepanekuga saaksid, võiksid ja peaksid välja tulema tugevad Lääneriigid. Aga nad ei tule ning dalai-laama teab sedagi.
Sedavõrd mõttetum oleks tal endal peaga jooksta vastu Läänemaailma tuima müüri. Selleni ta ei madaldu. Ja Lääski on rahul: „Näete, laama ise ütleb, et olümpiamängud peavad toimuma ja et Tiibet ei nõuagi iseseisvust.“ Rääkigu pealegi! Dalai-laama neelab enne alla Läänemaailma rumaluse ja jõhkruse kui iseenda, oma rahva ja maa ning oma religiooni sihiliku alandamise.
Ent samas teab dalai-laama sedagi, et tiibeti rahvale on praegune hetk – aeg enne olümpiamänge – unikaalne, võib-olla isegi üks viimaseid võimalusi enne lõplikku hiinastamist ja hääbumist maailma tähelepanu tõmmata oma maa ja rahva saatusele.
Olümpiamängud mööduvad ning siis ei huvita Tiibet ammugi enam kedagi. Nii, nagu maailm unustas ja vaikis Tiibeti maha pärast Tiibeti sissivõitluse lõppu 1974. aastal. USA ei olnud enam huvitatud nende toetamisest. Hiina ja N.Liidu vastasseisus ei olnud otstarbekas Hiinat seespoolt nõrgestada. Tiibet unustati. Sama korduks nüüdki, sest – money talks, not tibetians.
Seetõttu on dalai-laama teatanud, et loobub Tiibeti liidri rollist, kui Tiibet peaks iseseisvuma. See on sümboolne deklareering: vastutus mingu Tiibeti ilmaliku eksiilvalitsuse kätte. Kui peakski siis hävima Tiibet, jääb võimalus säilitada vähemalt budism. Laamale on see missioon ülim. Muidu ei oleks ta dalai-laama, vaid ainult Tiibeti kuningas või president.
Kas maailm laseb hävida Tiibetil ja budismil? Aeg on selgelt vastata!
