JAANUS BETLEM: ristisõjad ja ristisammas
Kroonik jutustab kristlaste omaaegse sissetungi algusest nii: "...tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist, peale selle veel lugematuid teisi kuni tapjate käed juba jõuetuks jäid rahva suurest mõrvamisest".
Ka 710 aastat pärast seda anastust algas vabadusvõitlus võõraste, seekord punaste sissetungiga: 28. novembril 1918 tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Algas Eesti Vabadussõda.
Tahame või mitte, aga need kaks sündmust moodustavad ajalise telje, mille lõpptulemuseks on just nimelt ristisammas, mitte mõne muu kujundusega monument. Me võime palju rääkida ristist kui kristluse-eelsest sümbolist, kuid sulusrist jõudis Eestisse ristisõdade ja Teutooni Ordu (ehk Saksa Ordu) sümbolina. Äsja Eesti alistanud, saksa rüütlitest koosnev Mõõgavendade Ordu ühines 1237. aastal Teutooni Orduga ning moodustas edaspidi viimase kohaliku haru Liivi Ordu nime all.
Teatmeteoste andmeil kujundas Nikolai Triik sõjalise autasu, Vabadusristi Teutooni Ordu kõrgmeistri risti ja ka Soome Vabadusristi eeskujul. Selge osutus ordurüütlitele on ka raudrüüs käsi risti südamikus.
Me võime tänapäeval õigustatult küsida, miks tegi Nikolai Triik just sellise kujunduse. Miks oli vaja aluseks võtta teutooni rist ja raudrüü? On see ju selges vastuolus 700 aastat varem toimunud võitlusega vabaduse eest. Samuti ei kajastanud see otseselt võitu punase Venemaa vägede ja baltisaksa Landeswehri üle. Võib-olla mõjutas Tallinnas kaks venekeelset kooli lõpetanud Nikolai Triigi maitset hilisem õppimine Peterburis parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskoolis? Vastust me kahjuks ei tea.
Samuti ei tea me, mis toimus täpselt EELK peapiiskopi peas ja südames, kui Vabadussõja monumendi võidutööks valiti hiiglaslik rist. Algselt ei olnud see isegi mitte autentse Vabadusristi kujund, vaid sulusrist Eesti (NSV) kontuuridega. Avalikkus ei tea ka EELK sees toimuva kõiki tagamaid, ent tõsiasjaks jääb, et piiskop Põderi missarüüdes domineerivad varasemalt katoliiklusest tuntud ja ristisõdasid meenutavad sümbolid, näiteks silmatorkavalt suur rist keebil. Käibelt on läinud luterlusest nii tuntud must-valge, ilma ristisümboliteta ametirüü.
Samas oleme kuulnud sõnavõtte omaaegse kirikulõhe ületamisest. Ent just katoliiklik kirik meenutab ristisõdu, sest Rooma paavst Coelestinus III oli see, kes 1193. aastal kuulutas välja ristisõja Ida-Euroopa nn paganate vastu. Läänemere idakalda ristiusustamise eesmärgil loodi Mõõgavendade Ordu, mille täpsem nimi oli Kristuse Sõjateenistuse Vennad.
Vabadusrist kõlab sõnana pisut kummaliselt. Iseasi, kui autasu nimi oleks nt Vabadussõja Võidu Rist vms. Vabadusrist semantilisena meenutab tahes-tahtmata ikka Eesti muistset vabadust, mis risti löödi (ehkki sõjalise ordeni eesmärk oli autasustada just neid, kes võõraste vallutajate vastu seismisel kangelaslikkust ja patriotismi osutasid). Algselt kavandatud Eesti (NSV) kontuur risti südamikus oli see, mis algusest peale tekitas assotsiatsiooni ristilöödud Eestiga. Suri ju Jeesus täpselt samuti risti südamikul ning seda stseeni kujutav krutsifiks on ristiusu keskne sümbol.
Ma arvan, et just ajaloolise tausta tõttu on paljud neist, kes Vabadussõja võidu samba püstitamist on oodanud juba ammu, selle praeguse kujunduse vastu. Kui Vabadusrist kui orden oleks sambal adekvaatses geomeetrilises kujunduses, näiteks bareljeefina, siis oleks see ilmselt vastuvõetav.
Ent selle kujundus kõikevaldavaks hiigelristiks on see, mis paratamatult tekitab hoopis muid assotsiatsioone. Eriti arvestades, et ristikuju aluseks on just nimelt Teutooni Ordu rist, mitte mingi ristisõdade eelne märk. Tähenduslik on seegi, et raudrüüs käsi Eesti 20. SS-diviisi embleemina ei tekitanud Saksa okupatsioonivõimudes mingit vastuseisu.
Kaunimad Vabadussõja mälestussambad seevastu kasutavad hoopis muud kujundust. Näiteks kooliõpilastest sõdurite mälestuseks püstitatud nn reaalkooli poiss Tallinnas. Või haavatud Lembitut kujutav mälestussammas Suure-Jaanis. Või Kalevipoja kujuga monument Tartus. Miks ei võiks samasugusest esteetikast ja eetikast lähtuda keskne monument Tallinnas?!
