Jaanus Harro: keelaks nii palju, kui ühiskond välja kannatab
•• Kuu aja eest avaldas Briti professor David Nutt uurimuse, mille järeldus oli, et kõige suuremat kahju tekitav sõltuvusaine on alkohol, kahjulikum kui heroiin või crack-kokaiin. Ka tubaka asetas tema töögrupi tehtud hinnang paljudest illegaalsetest narkootikumidest ettepoole. Need järeldused kõlavad väga revolutsiooniliselt, aga kui tõsiselt peab seda uurimust võtma?
See on väga tõsiseltvõetav. David Nutt on Euroopa neuro-psühhofarmakoloogia kolledži eelmine president, üks Euroopa kõige tuntumaid psühhofarmakolooge.
Uurimus on absoluutselt õige asi, küsimus on ainult, kuidas seda tõlgendada. Olen näinud siin-seal pealkirju, mis näitavad, et üht väga lihtsat asja kaldutakse segi ajama. Nutti analüüs ütleb, kui palju kahju teevad erinevad ained seal, kus analüüs tehtud on, s.o Suurbritannias. Käibele on aga läinud tõlgendus, et tegemist on ainete ohtlikkuse järjekorraga. Ohtlikkus ja kahju ei ole üks ja sama asi, sest kahju tegemine sõltub sellest, kui suur võimalus on sellel ohtlikul asjal kahju teha. Ohtlikkuse järjestuse saaksime, kui panna kõik need uimastid samadesse tingimustesse, aga Nutti uurimuses on võrreldud täiesti erineval määral kontrollitavaid ja täiesti erineval viisil kultuuri sobitunud uimasteid.
See uurimus ütleb, et siin, praegu ja nendes oludes – see tähendab, Suurbritannias – on alkohol kõige suuremat kahju tekitav uimasti. Sellest ei tohi järeldada, et alkohol on kõige ohtlikum uimasti.
•• Seega, kui Nutti järjestuse teine – heroiin – oleks sama vabalt kättesaadav kui alkohol, oleks tõenäoliselt hoopis heroiin esikohal, sest tema tekitatav kahju ühiskonnale oleks suurem? Indiviidile tekitatava kahju arvestuses ta juba on esikohal.
Sellisel juhul oleks heroiin väga palju kahjulikum. Heroiini kohta on seda lihtne öelda, sest tema kasutamise tagajärgi on palju uuritud.
Nutti uuringust on proovitud otsida sõnumit, et keelatud uimastid ei ole nii ohtlikud, kui nad väidetakse olevat. Nutti tegelik sõnum on see, et alkohol on ohtlikum, kui ta väidetakse olevat.
•• Nutti järjestus erineb oluliselt jaotusest, mis on praegu kasutusel uimastivastases võitluses. Kas praegust illegaalse ja legaalse piiri peaks liigutama? Mille järgi on need piirid üldse paika pandud?
Kindlasti on ka selle jaotuse taga teaduslikke põhjendusi. Lõppkokkuvõttes on see eksperdiotsus – kohalikud keelud panevad paika kohalikud eksperdid, rahvusvahelised määrab Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni ekspertide kogu.
Eksperdihinnang on oma olemuselt alati olemasoleval teadmisel põhinev. Ta ei saa kunagi olla teaduslikult sajaprotsendiliselt objektiivne, sest puudub ühtne mõõdupuu. Asjatundjad hindavad konkreetse aine potentsiaalset kahju ja seda, kuivõrd piirang võiks hakata tööle. Näiteks alkoholi piiramise otsust mõjutab mitte ainult see, kui kahjulikuna me alkoholi tajume, vaid ka see, kuivõrd alkoholi keelamine töötaks.
Lisaks loeb klassifikatsiooni juures ka see, kuivõrd on ainel meditsiinilist otstarvet. Kui mingi asi on meditsiiniliselt otstarbekas, siis see võib olla põhjus, miks tema kontroll on mõnevõrra nõrgem kui mõnel teisel.
Kindlasti ei saa uimastipoliitika olla kõikides riikides ühesugune, sest ta sõltub konkreetse maa kultuuritaustast ja sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Selle tõttu pole ka klassifikatsioonid maailmas igal pool päris ühesugused – kõige drastilisem näide on alkohol, mis on suures osas maailmast keelatud, osas maades väga vabalt kättesaadav, osas vanuse-, kaupluse lahtioleku, müügikohtade, hinna- või muude selliste regulatsioonidega piiratud. Teist ainet, mille kasutamist maailmas nii erinevalt reguleeritakse, maailmas vist polegi.
•• Tõesti, kui uimastipoliitikast pole ma islamimaades rakendatavale alkoholikeelule mõelnudki...
Sellepärast ma seda näidet toongi, et tavaliselt selle peale ei mõelda. Kui me räägime uimastitest, siis me räägime psühhoaktiivsetest ainetest, mida inimesed omal algatusel endale manustavad. Teised imetajad teevad seda ka, kui soodne juhus tekib.
Kõigil psühhoaktiivsetel ainetel on olnud omad keeluperioodid, mõned on keelu alt hiljem vabastatud, mõned mitte. Tubakas on ka kunagi keelatud olnud. Praegu mulle ei meenu, et ta oleks kuskil päris keelatud, aga praegu liigume tubakatarvitamises selgelt liberaalsuse vähendamise poole – ei või enam kõikjal suitsetada.
•• Suhtumises tubakasse on viimasel ajal toimunud väga suur muutus. Mis selle käima lükkas?
Muutus sai alguse sellest, et inimesed hakkasid vanemaks elama, ei surnud enam suhteliselt noorelt nakkushaigustesse. Kopsuvähk ja teised haigused, mis tekivad organismi pikaajalise mõjutamise tulemusel, muutusid nõnda sedavõrd prominentseks, et teemale hakati tähelepanu pöörama.
Tükk aega kestis eitamisfaas – tubakafirmad väitsid, et ei tee see tubakas halba midagi. Kui uuringud üha veenvamalt tõestasid, et tubakas on oluline riskitegur kopsuvähi ja mitmete teiste haiguste puhul, hakkasid tubakatootjad rääkima, et olgu – kahjulik on, aga see on inimese vaba valik. Kui tõestati, et nikotiin on tugevat sõltuvust tekitav aine, langes ka see kaitsemüür ja tubaka kasutamist on hakatud üha enam piirama.
•• Kas on näha, et alkoholi osas võidaks samasugune protsess käima lükata?
Ma praegu ei taju veel, et alkoholi tõusulaine hakkaks taanduma.
•• Kas keeldude erinevused tulenevad põhiliselt kultuurilistest põhjustest või on ka inimorganismi reaktsioon eri ainetele piirkonniti mõnevõrra erinev?
Põhiliselt kultuurilistest. Erinevused psühhoaktiivsete ainete mõjus inimorganismile erinevates rahvasterühmades on olemas, aga mitte nii selgelt väljendunud, et seda aspekti uimastipoliitikas arvestataks.
•• Kas võib öelda, et psühhoaktiivsed ained, mille kasutamine on kuskil kultuuriliselt aktsepteeritud, on selle piirkonna looduslikest oludest välja kasvanud?
Looduslikest või inimese loodud oludest. Näiteks on üks müüt, et omal ajal Jaapanis olnud amfetamiini tarvitamise laine peegeldab jaapanlaste rahvuslikke iseärasusi. Tegelik põhjus oli selles, et amfetamiini lekkis välja USA sõjaväebaasidest, kus olid suured amfetamiini varud, sest Teises maailmasõjas kasutasid kõik sõdivad pooled teatud olukordades psühhostimulaatoreid. Enamasti määrab just kättesaadavus selle, millisest uimastist kuskil probleem kujuneb.
•• Siinkohal on paras küsida fundamentaalne küsimus, et mis üldse põhjustab inimestes – vähemalt osas neist – soovi enda peal kõikvõimalike psühhoaktiivsete ainete mõju proovida?
Võib sõnastada nii, et uimasteid tarvitatakse selleks, et muuta oma teadvuse seisundit. See on kõigile omane soov. Kui nüüd edasi küsida, et miks inimene tahab muuta oma teadvuse seisundit, siis tundub, et see on evolutsiooniliselt vana vajadus. Nagu öeldud, teevad seda ka teised loomad. Võib-olla on see osa vaheldusevajadusest – teadvus kuhjub niivõrd täis pingeid, mis muudavad olemise ebamugavaks. See jutt puudutab makrotasandit, vajadus teadvusseisundi muutmise järele on küllalt tavaline asi. Kui aga vaatame üksikuid inimesi, siis on küll ja veel inimesi, kes ei ole millegi sellise järele kunagi vajadust tundnud. Sõltub tingimustest ja inimesest.
•• Tundub, et varasematel aegadel toimus selliste ainete tarvitamine rohkem rituaalide käigus, nüüd aga on muutnud päris argiseks tegevuseks.
Jah, kui üldistada, siis võib öelda, et psühhoaktiivsete farmakonide tarvitamist ritualiseeritakse küllalt palju. Seda tehakse praegugi – mis muud see on, kui inimesed istuvad söögilauda, tõstavad pitsi ja ütlevad „Terviseks!”. See struktureerib uimasti tarvitamise mingisse konteksti ja optimeerib tema toimet.
Kõik uimastid võivad anda nii soovitavaid kui ebasoovitavaid toimeid. Eriti selgelt tuleb see välja psühhedeelikumide puhul – täiesti ennustamatu on, kas nad annavad meeldiva või ebameeldiva kogemuse, ja
selleks et suurendada meeldiva kogemuse saamise tõenäosust ritualiseeritakse nende tarbimist päris palju isegi muidu valdavalt rituaalivabades kultuurides.
Mis puutub tänapäeva, siis võib-olla on meil tegemist sellega, et ühed rituaalid asenduvad teistega. Võib-olla individualistlikus kultuuris tekivad indiviididel omad isiklikud rituaalid – viis, kuidas ta klaasi tõstab või midagi manustab. See kõik käib käsikäes muude kultuurimuutustega. Kui toimuvad suuremad muutused ühiskonnas, siis toimuvad muutused ka uimastite tarvitamises. Uimastite tarvitamine või mittetarvitamine on osa ühiskonna eluviisist.
•• Milline oleks seda arvestades tänapäeval optimaalne keeldude ja lubamiste vahekord uimastite valdkonnas?
Lihtne reegel on järgmine: tuleb nii palju keelata, kui ühiskond välja kannatab. Kui palju kannatab, seda ei peaks mina üksi ütlema. See on teema ekspertidele, kes esindavad erinevaid vaatenurki. Mina esindaksin sellises arutlusringis farmakoloogi vaatenurka – seda, kes teab, mida farmakonid inimesele teevad.
Aga seal peaks olema veel inimesi. Näiteks keegi, kes oskab öelda, kui palju politsei suudab kontrollida uimastite liikumist, millised on nende liikumisteed, kui palju on narkokuritegusid jne.
Sellisest analüüsist tuleks välja, kuhu me peaksime oma olemasoleva ressursi juures pöörama suhteliselt rohkem tähelepanu. Nutti analüüs ütleb, et Suurbritannias on see koht alkoholi tarbimine. Kui ühiskond leiab alkoholiprobleemile tähelepanu pööramiseks lisaressursi, on kõige parem. Kui lisaressurssi ei saa, võib olla mõeldav selle võtmine mõnede teiste uimastite vastasest tegevusest, aga väga hoolikalt läbi mõeldes, et ei tekiks „nokk kinni, saba lahti” efekt.
•• Kui Eesti kohta teha samasugune analüüs, nagu Nutt tegi Suurbritannia kohta, kas siis tulemus tuleks väga erinev?
Ma arvan, et see võib tulla päris palju erinev. Kui paljude asjade kohta saab öelda, et loodusseadused kehtivad igal pool ja kopeerida võib muu maailma praktikat, siis uimastite vallas loeb väga palju sotsiaalkultuuriline taust. Aga alkoholi osas annaks Eesti uuring arvatavasti sama tulemuse – meil teeb tõenäoliselt ka kõige rohkem kahju alkohol.
•• Farmakoloogi seisukohast vaadates – milliste uimastite osas oleks vajalik rangem poliitika, millele võiks vähem tähelepanu pöörata?
Seda, millele võiks vähem tähelepanu pöörata, ma küll ei ütle – isegi kui mul see arvamus ei oleks. See oleks otseselt tõlgendatav mingi uimasti propageerimisena. Vastav lause kistaks kontekstist välja ja kirjutatakse kuskil „Jaanus Harro ütles, et seda ainet võiks rohkem tarvitada”. Ma ei taha, et selline asi juhtuks.
Aga rangemast poliitikast – ma arvan, et alkoholiprobleemid on need, millega peaksime rohkem tegelema. Ma ei pea silmas keelamist, ka teised meetodid on olemas. Üks kättesaadavust mõjutav asi on näiteks hinnad. Inimesed ikkagi on hinnatundlikud, aga enne hindade tõstmist peaks küsima politseilt ja piirivalvelt, kuidas nad saaksid hakkama salaalkoholi levikule piiri seadmisega. Kõige lihtsam on öelda, et keelame päris ära, aga ühiskond ei kannataks seda välja – on näha, et euroopalik kultuur ei kannata päris kaine olla. Piisavalt paljudel on vajadus alkoholi järele nii suur, et kuidagi imbuks alkohol sisse nii või teisiti.
Teine asi, millega alkoholi levikut piirata, on konkureerivate tegevuste väljapakkumine. Eriti noortele inimestele, kellel ei ole veel sõltuvust välja kujunenud. Kui pakkuda huvitavaid tegevusi, mis vabastab adrenaliini ja paneb närvirakud tööle, siis neil pole nii palju vajadust eufooriat tekitavate farmakonide järele.
Ja pinged ühiskonnas – kui elu ajab inimesed närviliseks, siis otsitakse lõõgastava toimega psühhoaktiivseid aineid nagu etüülalkohol või kanep. Selles rollis on olnud ka opiaadid, kuid need on taandunud, osalt selle tõttu, et ühel hetkel hakati neid süstima, mis viis silmanähtavalt halbade tagajärgedeni ja nüüd neid kardetakse.
Alkoholitarvitamise vähendamine ei tohi olla eesmärk omaette – teiste uimastite tarvitamine ei tohi sealjuures suureneda. Muidu pole ju vahet.
•• Meediast leiab vahetevahel lühiuudiseid, mis ütlevad, et see või teine uuring on näidanud, et kehaline tegevus – sport – vallandab ka samalaadseid mõnuaineid nagu uimastid.
Tõsi, kehalise tegevuse tulemusel vallanduvad organismis endogeensed opioidid. See on tegelikult juba umbes 30 aastat vana teadmine, mida ikka ja jälle taasavastatakse, et sporditegemise ja ka paljude muude tegevuste ajal vallanduvad ajus n-ö sõnumikandjad, mis on olulised ka uimastite toimimisel. Aga kõik see, mis vallandub meie ajus sisemiselt, on homöostaatilises tasakaalus, seda ei ole kunagi liiga palju. Selle ressursid saavad ühel hetkel otsa ja siis ta enam ei vabane.
Mõnel juhul võib küll tekkida ka sellistest käitumuslikest asjadest nii suur sõltuvus, et inimene teeb endale liiga, aga reeglina enamikul inimestel ei muutu selline mehhanism kunagi käitumist täielikult hõlmavaks ja kontrollivaks asjaks nagu väljastpoolt manustatavad keemilised ained. Need ained lükkavad aju protsessid liiga serva peale või üle selle ja kaob kontroll nende protsesside üle.
