Sünnitama ehk elu andma kallutamine on ebaeetiline? See väide pole ainult kardinaalselt vale, vaid ka Eesti seadusloogikaga vastuolus. Demokraatlikus õigusriigis on aktsepteeritavad eetilised normid väljendatud seadustes. Eesti Vabariigi põhiseaduse eessõna ütleb, et põhiseadus peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kui riik ei kalluta rahvusele elu andma, siis kellele peaks seadus tagama säilimise? Sama seaduse §16 järgi on igaühel õigus elule. Järgides proua Viigi loogikat, peaks olema ka elamisele kallutamine ning äkki ka elamine ebaeetiline?

Karistusseadustikus on viis paragrahvi, mis taunivad elu võtmist; viis paragrahvi, mis näevad ette kuni kaksteist aastat vangistust raseduse ebaseadusliku katkestamise eest. Kui seadus taunib elu võtmist ja sellele kallutamist, siis loogiliselt kaitseb ja soosib ju seadus sellele vastupidist ehk elu ja sellele kallutamist. Kuidas siis seaduste raames ja volitusel tegutsev riigiametnik väljendab seadusele vastupidist loogikat?

Reklaamiguru Linnar Priimägi on öelnud, et reklaam ei suuna tarbima, vaid mõjutab üksnes margieelistust. Nii ei tähenda rahvastikuministri büroo aborditeemaline kampaania valikuvabaduse äravõtmist, mille vastu tõenäoliselt Viik protestib, vaid valiku suunamist, mis aga on samaväärne ja sama eetiline kui valimistel valiku suunamine või reklaami kaudu margieelistuse mõjutamine.

Dr Kai Haldre on Postimehes (01.03.2007) kirjutanud, et seksuaaltervist (ja sündimust) aitab edendada inimeste käitumise tagamaade mõistmine, mitte hukkamõist, valikute piiramine ega sildistamine. Sünnitama julgustamise ebaeetiliseks tituleerimine on nii hukkamõist kui ka sildistamine. Valikuvabaduse säilitamine on eetiline ning selle kallutamine elu ja elu andmise poole on samuti eetiline.