JAANUS KANGUR: homo homini lupus est!
EPL 12.01.07. kirjutab: „ Parlamendis räägiti lepitusmenetlus lahti hundi ja kitsetalle näite varal: “Kui hunt paneb lambatalle nahka, siis see juhtum ei käi selle seaduse alla. Aga kui hunt otsustab lambatalle mõnevõrra näksida, siis tuleb asuda talle ja hundi lepitamise teele.””
Konflikt kui omand
XII sajandil, pärast normannide invasiooni, valitses Inglismaal William Vallutaja poeg, kuningas Henry I, kes allkirjastas dekreedi, mis käsitles iga vägivaldset kuritegu kuninga rahu rikkumisena. Sarnase sammu tegi Mandri-Euroopas Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keiser Maximilian I, kes oma 1495.a dekreediga, kuulutas välja igavese maarahu.
Enam ei käsitletud konflikti kahe osapoole vahel nende omavahelise asjana, vaid riigi ja kurjategija vahelisena. Eraasjast sai avalik asi. Oslo Ülikooli professor Nils Christie nimetab seda konflikti „varastamiseks”. Seega on lepitusmenetlus tinglikult osa omandireformist, kus riigistatud konflikt antakse tagasi osapooltele.
Hunt kui kurjuse kehastus
Alates Aristotelese (IV saj. e.Kr) „Historia Annimalum”’ist ja Aisopose (V saj. e.Kr) jutustustest on hunti käsitletud rohkemal või vähemal määral kurjuse kehastusena. Valdavalt arvatakse, et kristlik kirik kujutas hunti kui saatana prototüüpi ning tõsi on see, et iseäranis nõiajahi käigus süüdistati paljusid kohtualuseid ka libahundiks käimises.
Ka mittekristlikes legendides, muistendites, muinasjuttudes on kirjeldatud hunti kui kurja või rumalat looma. Kaasaegses eesti folklooris on ansambel „Metsatöll” omistanud mitmes laulutekstis hundile omadusi, nagu raev, viha, vereiha, kel silmis sõda ja kurjusetuli. Samas võib leida kristlikust pärimusest loo, kus hunt juhatas pühale Antoniusele (I saj p.Kr) teed Egiptuse kõrbes ning Iirimaa pühak Columbanus (VI- VII saj. p.Kr) elas pärimuse järgi sõbralikult huntide keskel.
Pärimuse ja suhtumise erinevus ei tulene mitte usu vaid elatusallikate erinevusest. Kütid pidasid hunti kohati kadestusväärselt osavaks kaaskütiks, karjakasvatajad kurjaks röövelrivaaliks.
Linnaühiskonnas ei konkureeri me ressursside pärast ühegi loomaliigiga peale iseendi. Kuritegevus on paljuski konkurents ressursside pärast. Kas me omavahelise konkurentsi ja kurjuse kanname üle loomadele või mitte on maailmavaate ja -nägemise küsimus. Kas me näeme maailma heade ja kurjade lahinguväljana või tõdeme, et meis igaühes on potentsiaal teha head kui halba.
Sõna jõud
Mis halba on süütus metafooris? Kui verbaalne animatsioon aitab asja olemust selgitada, miks mitte siis seda kasutada? Iga loo taga on moraal, iga legendi taga hoiak. Hoiak on aluseks käitumisele ning nii võib süütuna näiv lugu või müüt hoiaku kaudu kujundada tervete liikide saatuse.
Näite leiame jälle hundijuttudest. Eurooplased, kes asustasid Ameerika võtsid kaasa nii enda lood kui uskumused ning tapsid alates Kolumbuse astumisest Uue Maailma pinnale kuni 1980-ndateni umbes 2 miljonit hunti, nõnda et looduses liigub USA-s hunte veel vaid kahes osariigis.
Lepituseks on vaja uut pilku
23.05.07 EPL Online väljaande kommentaaris kirjutab Harri Kingo: ”… „lepitust" on tarvis propageerida just sama palju, kui on vaja propageerida suve, sügist, kevadet või talve”…ning „… pole ju mõeldavgi, et me saaksime rahus elada "leppimatuse" tingimustes…”. XVII saj. kirjutab Thomas Hobbes, et inimese loomusele on omane bellum omnium contra omnes- kõigi sõda kõigi vastu.
Hiljem kinnitavad „loomulikku” leppimatust, isiksuslikul tasandil Kierkegaard ja ühiskondlikul tasandil Girard. Enne kui jõuda reaalse lepituseni tegevuskavade ja programmide kaudu on vaja seda toetavat maailmavaadet. Uskumusi ja hoiakuid, kuhu mahuvad mõisted andestus, kahju korvamine, heastamine, leppimine.
Tõeline lepitus ei alga mitte huntide ja lammaste eraldamisest või eristamisest, vaid uuest maailmavaatest. Sotsioloogia professor Howard Zehr on kirjutanud palju taastavast õigusest, mille keskne teema on lepitus. Tema üks kirjutis kannab pealkirja „Changing Lenses”, mida võiks tõlkida uus pilk.
Lepitus algab hea ja kurja jõujoonte ümberhindamisest, nägemisest, et piir ei lähe inimeste vahelt, vaid seest. Lepituse toimimiseks on vaja uut vaadet, et näha inimest inimesena, nii huntidele kui inimestele. Lepituse ideed on vaja propageerida, oi kuidas on vaja.
