Algselt tähistas püha sakraalset argise vastandina. Pühade ajal kehtisid teatud piirangud – oli asju ja toimetusi, mida teha ei tohtinud, selleks et teha midagi muud, mida argipäeval ei võinud ega jõudnudki teha. Tööd pühade ajal ei tehtud, et oleks ka n-ö hingamise aeg. Eesti keeles lähtuvad hing ja hingamine samast tüvest. Hingedeaeg oli sügisene tööpaus, mil sai natuke hinge tõmmata. Tööd ei tehtud, et enda ja esivanemate hingedele pisut rahu anda.

Tänapäeval on “kohustuslik” jõulurahu paljudele piinaks (seda näitab ka sel ajal kasvav suitsiidide hulk), mis tuleb enne aastavahetuse prassimist kuidagi üle elada. Sõna “prassima” tuleb sõnast prazdnik. Nõukogude töörahva kultuur nõrgestas nii töö- kui ka pühadekultuuri. Kõigil oli töö, aga vähesed töötasid, palju oli pühasid, ent miski polnud püha. Eesti iseseisvumisest alates on räägitud, et rahval tuleb õppida uuesti töötama, aga tuleb õppida ka uuesti pühi pidama. Prassimine ei ole meil mingi kitsa subkultuuri, vaid terve kultuuri osa. Kommertstelekanali uudistesaates loetakse esmalt ette liiklusõnnetustes hukkunud ja seejärel õpetatakse, kuidas peojärgse peavaluga toime tulla. Seega on prassimine aktsepteeritud osa kultuurist, aga kui prassija praalides rooli istub ja ennast või teisi surnuks sõidab, siis seda peetakse õnnetuseks.

Sotsioloog Howard Becker väidab oma uurimuses “Kuidas saada marihuaanasuitsetajaks?”, et ehkki igasuguse uimasti füsioloogiline mõju on sarnane nii New Yorgis kui ka Nepalis, tekib sõltuvus lihtsamalt neis kultuurides, kus joobeseisundit käsitletakse kui midagi meeldivat. Eesti on nii uimastite tarvitamise kui ka selle tagajärjel toimunud õnnetusjuhtumite arvu poolest üks juhtivatest riikidest. Nii näib, et meie kultuuris on prassimine üldiselt aktsepteeritud ja kõik, kes sellega kaasa lähevad, panustavad ka võimalikesse õnnetusjuhtumitesse.