JAANUS KANGUR: Lõimumine lepituse abil

Pealinna lähiaja sündmuste valguses on palju räägitud Eestis elavate muulaste ebaõnnestunud integratsioonist. Lõimumise üheks olulisemaks indikaatoriks on peetud kohaliku keele valdamist.

Samas näitasid 2005. aasta novembrirahutused Prantsusmaal, et kehtiva riigikorra suhtes võivad olla allumatud ka perfektset kohalikku keelt kõnelevad muulased.

Lõimumise eesmärk on lihvida kultuurilisi eripärasid ning segada erinevused sarnasusteks. Kui muulased jäävad siiski erinevaks ega taha saada kohalike sarnaseks, tekib konflikt. Kohalikud peavad kas keelitama või käskima muulastel muutuda. On olnud ka vastupidi. Kui eurooplased Ameerikasse jõudsid, oli selle asustamine inimestega juba alanud. Aga sisserännanud ei lõimunud kohalikega.

Hiljuti avati Tallinnas juudi sünagoog. Isegi meie peaministrile pandi veider peakate pähe. Nii mütsike kui ka kõik muu sinna juurde kuuluv on kohalikust kultuurist vägagi erinev. Aga pole olnud ega ilmselt ka tule juutide mässu Tallinnas. Samuti on armeenlaste, tatarlaste jpt meist erineva rahvusrühma kinnised kogukonnad meie keskel sajandeid rahumeelselt elanud. Juudid teenivad sünagoogis, armeenlased Jaani Seegi kirikus, õigeusklikud venelased mitmes kirikus üle pealinna.

Vandaalide templid

Vandaalide templid erinevad palju rahvusreligioonide omadest. Nemad on kosmopoliidid, kelle pühamuks on klubid ja trendipoed, jumalateks Boss ja Armani. Nende probleem pole rahvusliku identiteedi üleküllus, vaid hääbumine.

Hirm oma identiteedi kaotuse ees teeb muulastest vandaalid. Mida siis teha? Nagu antropoloog David Efron tõestas, on teise põlvkonna muulased niikuinii omandanud kohaliku kultuuri keelest kehani, sõnadest zˇestideni. Aga konflikt on endiselt üleval. Seega on vaja lepitust. Lõimuda – seda küll, aga lepituse abil. Norra sotsioloog Nils Christie räägib konflikti varastamisest, kui inimene ei saa inimesega ära leppida, vaid nende vahele astub riik. Lepitust inimese ja inimese vahel on vaja.