JAANUS KANGUR: Vangla kui vabaduse sümbol

 (7)

Miski pole lihtsam kui hukka mõista kurja tegijat, miski pole raskem kui teda mõista. - Fjodor Dostojevski -


Soome majandusajakirjanik Sakari Nuppunen kirjutas ajalehes Ilta-Sanomat, et eestlaste rahvuslik omadus on varastamine. Mingi omaduse üldistamine tervele rahvale on muidugi informatsiooni mõttes väärtusetu, sest mida suurem on info üldistusaste, seda suurem on ka viga. Seega võib Nuppuneni esitatud väidet võtta lihtsalt kui ühe inimese stereotüüpset arvamust. Kuid kas ainult?

Moraal on ratsionaalne

Kas ei viita varastamise rahvuslikule väärtustamisele ka Rummu Jüri legend?

Mõned aastat tagasi jahmatas mind tõsiselt, kuidas korralikud seaduskuulekad inimesed vendadele Voitkadele kaasa elasid. Sama fenomeni ilmekas näide oli mõned kuud tagasi, kui üks kommertstelekanal hakkas näitama uut vanglasarja “Põgenemine”, serveerides samal õhtul “magustoiduks” kassahitti “Vanglaekspress”. Lisaks veel vanglasarjad “Oz” ja “Pahad tüdrukud” ning maffiasari “Sopranod”. Kõiki neid on saatnud suur vaatajamenu. Miks? Miks on ontlik kodanik naelutatud teleri ette vaatama (anti)kangelasi, kellega ta ei jaga sarnaseid väärtusi?

Aga kas keegi üldse imetleb neis filmides ja sarjades vanglat või kuritegevust? Kas mitte ei noogutata nõusolevalt neis sisalduvale moraalile, et kuritegevus on halb? Iga film sisaldab ratsionaalset ja emotsionaalset infot. Moraal, mis ilmneb pärast puänti, on ratsionaalne. Tegevusliin on aga pigem emotsionaalne (mis teebki filmi haaravaks).

Harvardi ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal, et emotsionaalse erutuse puhul on inimese aju palju aktiivsem kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust kui kaugeid voorusi. Nii saab ka iga kurjategija aru, et pikemas perspektiivis ei tasu kuritegu ära, aga võib anda kohese kasu. Seega ei eruta meid teleri ees loo moraal, vaid tegevuse atraktiivsus. Ent mis meid kuritegeliku subkultuuri juures siis ikkagi võlub?

Alates 1997. aastast pakub Nottinghami ülikool magistriõpet Robin Hoodi alal. Dr Rob Lutten ütleb, et kursus pakub kõigile võimaluse õppida tundma Inglismaa kõige kauem vastu pidanud legendaarse tegelase algupära ja arengut. Aga kuhu jääb siis üllas kuningas Artur? Kaugele maha – ükski ülikool ei anna Arturi eest magistrikraadi ning filmimaailm on loonud legendaarse kuninga ainetel kõigest 16 filmi ja animatsiooni (Robin Hoodi 44 vastu). Peaksime ilmselt küsima, mida sümboliseerivad Robin Hoodid, Rummu Jürid ja vennad Voitkad.

Kuritegu on ühiskonna reeglite rikkumine. Nagu väidab Emile Durkheim: üks tegu on kuritegu ainult seetõttu, et ühiskond seda nõnda määratleb. Kuritegu on vastuhakk, mäss. Seaduskuulekas enamik läheb konformismi teed ning allutab ennast reeglitele. Robert Mertoni järgi on veel müstiku tee – sulguda iseendasse – ning mässaja ehk kurjategija tee.

Mäss reeglite vastu

Kirjanik Sergei Dovlatov, kes on ise vangivalvurina töötanud, ütleb, et lisaks valikule mässata reeglite vastu kurjategijaks olemisega võib püüda muuta reegleid ehk hakata moralistiks või luua uus reaalsus kunstnikuks saamise kaudu.

Arhetüüpselt on mässamine vabaduse sümbol. Nagu on öelnud EKA õppejõud Kaia Lehari: “Ekstreemsete keskkondade külgetõmme, neisse minek… tekitavad vabaduse tunde.” Või Henry Thoreau sõnadega: “Allumatus on tõeline alus vabadusele.”

Paljude rahvaste mütoloogias sisalduvad arhetüüpsed mässu- ja vastuhakumotiivid annavad alust arvata, et mässamises kujutatud vabadusihalus on inimese üks põhiigatsusi. Täieliku vabaduse harv esinemine teeb neist, kes julgevad selle poole püüelda, meie kangelased. Ja nii vastuoluline kui see ka pole, imetleme emotsionaalselt neid, keda ratsionaalselt hukka mõistame.

Meie väärtus pole varastamine, vaid selles sümbolina sisalduv vabadus. Ilmselt on vabadus ka soomlaste, inglaste või ameeriklaste väärtus. Samasuguse innuga, nagu eestlased imetlevad Rummu Jürit ja inglased Robin Hoodi või tema nüüdisaegseid ekraaniprototüüpe, vaatavad soomlased filmi “Pahat pojat”.

Kas just sellised kangelased peaks meie vabaduse sümbolid olema, seda peaks igaüks ise analüüsima.

Ehk aitab see meil üle saada lõhest imetluse ja vihkamise vahel ning jõuda enda hoiakutes teadvustamata hallist alast piirkonda, kus vastakad emotsioonid ei ole nii tugevad, ent on enam orienteeritud lahendustele, sest nii vabadus, varastamine kui ka vanglad on ühiskonna ehk meie kõigi asi.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare