Jaanus Karilaid: Donald Trumpi ja Jüri Mõisa ärritavad tõed
2001 pahandas isamaaliitlasest linnapea Jüri Mõis Eesti avalikkust, kui kutsus kõiki Tallinna elama ja soovitas omavalitsused buldooseriga kokku lükata. 15 aastat hiljem – kõik koondubki Tallinna ja tänases reformierakondlaste ja sotside valitsuse haldusreformi läbiv kujund ongi buldooser, mitte aga töökohad ja sõltumatum tulubaas.
Seepärast tasub „lapsehäälseid“ ja rahaliselt sõltumatuid poliitikuid tõsisemalt hinnata. Üks selline toimetab praegu meie võimsaima liitlase USA pinnal.
„NATO on iganenud.“
„NATO on ebaaus, majanduslikult, meile, Ühendriikidele. Sest see tõesti aitab neid rohkem kui Ühendriike ja me maksame ebaproportsionaalset osa.“
„Me kaitseme kõiki. Pole vahet keda, me kaitseme kõiki. Me kaitseme maailma. Kuid me oleme peagi võlgu 21 triljonit dollarit.“
Balti riikide kaitsmise kohta: „Ma arvan, et ma tahaks mõned need kokkuleppeid uuesti läbi rääkida. Ma arvan, et need lepped on väga ebaausad ja need on väga ühekülgsed… Kuid ma arvan, et osad neist lepetest saavad uuesti läbiräägitud.“
Need on vaid mõned katked pikast (originaal)intervjuust. Peab ütlema, et Trump arutleb täiesti ratsionaalselt – miks peaks Ühendriigid kinni maksma kõigi teiste NATO riikide kaitse? Olles ise seejuures pea kõigile võlgu meeletuid summasid. Kuidas saab pidada normaalseks, et Ühendriigid kulutavad sõjaväele 3,3% SKPst (ligi 600 miljardit), mis tegelikult kaitseb kõiki teisi, sealhulgas meid? Millega me oleme sellise kingituse ära teeninud ja mis on selle kingituse tulevikuhind?
Jah, me oleme osalenud kahes sõjas (Iraak, Afganistan), mille vedajaks on olnud Ühendriigid, kuid kui kaua sellest osalusest piisab? Millisesse sõtta peame veel koos minema, et hoida vajalikke sõbrasuhteid?
Donald Trumpi ja ta stiili võib ju naeruvääristada, kuid keegi ei saa vähemalt täna välistada sajaprotsendiliselt, et on ta üks järgmisi Ühendriikide presidente ja võib tõesti eeldada, et see, mis ta praegu räägib, võib tähendada ka sisulist kursimuutust. Mida see tähendab Eesti jaoks?
Eelkõige seda, et helesinine lootus, et Ühendriigid meid tingimusteta kaitsevad, hakkab kustuma. Samas ei ole näha mingit sõjalise võimsuse kasvu Euroopa riikide hulgas, kellele saaks sama kindlalt loota. Seega ainuke viis enda kaitseks jääb tõsiselt võetav iseseisev kaitsemudel, millest me jätkuvalt oleme valgusaastate kaugusel. Kolmandat lahendust, sõbralike suhete arendamine idanaabriga, ei saa me oma nn kinnise poliitilise päevakorra tõttu arutadagi.
Praegune riigikaitse arengukava ütleb selgelt, et see on loodud toetuma kollektiivkaitsele. Ja nagu näeme eelolevast, hakkab müüt sellisest kaitsest hajuma. Trump on majandusinimene ja mida ta selgelt ütleb, on see, et kui raha ei ole, siis nii kallist kaitsekohustust ülal pidada ei saa. Teised NATO liikmed, sealhulgas Eesti, peavad ise panustama palju rohkem. Ja tal on õigus. Miks peaks keegi meile midagi kinkima, eriti kui omal on karm võlg kuklas ja omalgi probleemne majandus. Tasuta lõunate ohtlikkusest on räägitud juba aegade algusest. Varem või hiljem hakkavad Ühendriikide maksumaksjad häälekamalt protestima, sest nende toodetud raha eest julgestatakse kõiki teisi ja samas sajatatakse kõigi asjadesse sekkumise eest. Üsna skisofreeniline olukord.
Seega, kiiremas korras tuleb vaadata ringi riigikaitse arengukava ja muuta rõhuasetus iseseisvaks kaitseks. Kõik tuleb luua nii, nagu me oleks võimaliku sõja korral üksi ja iga liitlasabi on tore täiendus, kuid ilma milleta me peame samuti hakkama saama. Ja ei ole vaja vinguda, et me ei jaksa, ei suuda, pole raha või pole mõistust. Siis tuleb senised saamatud juhid välja vahetada ja vahendid ringi vaadata ning teha nii nagu peab. Ungari ja Poola on headeks näideteks, kus tugeva poliitilise tahtega on võimalik süsteemi tõsiselt pöörata.
Kümned raisatud miljonid Estonian Airi; 51 miljonit Eesti Energia avantüüri Utah' kõrbes, lisaks Jordaania ja Auvere küsitavad projektid; Tallinna sadama miljonitesse ulatuvad afäärid jne näitavad viimase kümne aasta jooksul võimul olijate täielikku ebapädevust ja hoolimatust mitte vaid võimeka riigikaitse, vaid ka kogu riigi ja oma rahva vastu. Tuulde lastud kümnete miljonite eest oleks meil palju tugevam iseseisev riigikaitse kui praegune usul ja lootusel loodud midagi, mille tegelikus võimes kahtlevad enamus kaitseeksperte.
Usk ja lootus ei ole paraku käegakatsutavad võimed. Keegi ei ole meile võlgu midagi ja keegi ei tee meie kodutööd meie eest ära. Aeg on senisest roosast riigikaitsemullist välja tulla ja kogu riigikaitse kava kiirkorras ringi vaadata, leida vajalik rahastus, kuid mis peamine – planeerimisel tuleb rakendada pädevad inimesed, kes ei karda mõelda väljapoole järjest läbipaistvamast NATO õhulossist. Me olemegi üksi, harjugem reaalsusega ja tegeleme lahendustega, mis ka tegelikult aitavad iseseisvat Eesti riiki hoida.
