Mineviku varjud

Suhtekorraldaja Andreas Kaju kirjutas hiljuti, kuidas Silver Meikari ülestunnistused Reformierakonna ebaseaduslikust rahastamisest tuleb ära unustada ja tegemist pole mingi luukerega partei tagatoas. Kaju ütleb, et möödunud kümnendi jamad, eeldusel, et õiguskaitseorganitel etteheiteid pole, võib sellesse kümnendisse ka jätta. Samas teame, et Meikari väidetega kattuvaid ütlusi andis riigiprokuratuurile kuus Reformierakonnaga seotud isikut kokku nelja täiendava juhtumi kohta, neist kaks olid aga ütluste andmise ajaks toimunud enam kui viie aasta eest ja selleks ajaks olid väidetavad kuriteod aegunud.

Kristen Michal hoiab end küll hästi pildis, aga ta teab ka ise, et tema taandumine on vältimatu, sest kilekottidega sehkendamine pole veel kõik. Kui isegi suudame silvergate’i skandaali unustada, siis paratamatult ei ole võimalik mööda vaadata Michali tööst majandusministrina. Julgen ennustada, et parvlaevade fopaa ning “nelja sidruni” lugu ei ole Reformierakonna jaoks veel siiski nii lõppenud, kuigi nad ise seda usuvad. Praamiskandaali ning kogu muu poliitilise ärevuse taustal on aga sootuks vähese tähelepanu osaliseks saanud Michali juhtimises bussitranspordi valdkonnas toimunu.

Esimene juhtum. 26. augustil 2015. aastal sõlmitakse leping Võru maakonna bussiliinivedude avaliku teenindamise leping AS-iga Hansa Bussiliinid ajavahemikuks 1.04.2016 – 31.03.2024 hinnaga 0,917 eur/km-le. 31. märtsil 2016. aasta sõlmib Võru Maavalitsus AS Hansa Bussiliinidega otselepingu ajavahemikus 1.04.2016-31.12.2016 ligi kaks korda suurema liinikilomeetri hinnaga ehk 1,346 eur/km. See otsus toob antud perioodil riigile kahju 544 401 eurot (1,346-0,917 riigihanke ja tegelikult makstava hinna vahe x 1 269 000 sõidetavad kilomeetrid). Võru maavalitsus tugineb otselepingu sõlmimise vajadusest, kuna Võru linnas puudub gaasitankla. Nüüdseks on AS Hansa Bussiliinid pöördunud ka majandusministeeriumi poole süüdistusega, et ministeerium vastutab tekkinud olukorra pärast, kus Võru linnas puudub gaasitankla ning nõuab veel täiendavat riigipoolset hüvitust, sest ei saa gaasibusse kasutada.

2015. aasta suvel selgus toonase majandusministri Michali majandushuvide deklaratsioonist 24 AS Hansa Bussiliinid aktsia omamine. Tuletan meelde, et majandus- ja taristuminister kureerib muuhulgas justnimelt bussiveoliiklust. Kuigi ministril on bussifirmas vaid väike hulk aktsiad, on fakt, et ettevõte sai endale kahtlasel põhjusel otselepingu kordades kallima hinnaga.

Teine juhtum. 29. aprillil 2016. aastal toimus riigihange Pärnu linna bussiliinivedu 2017-2026. Pakkumused esitasid kaheksa pakkujat, teiste hulgas Eesti Buss OÜ (pakkumuse maksumus 2 407,17 eurot) ja SEBE AS (maksumus 2 521,43 eurot). Eesti Buss OÜ ja AS SEBE on ühe kontserni ettevõtted, kes mõlemad esitasid eraldi pakkumused, kuid ühesugused busside eellepingud. Mõlemate pakkujate busside loetelus esitati pakutavate liigendbusside uste valem, mis ei vastanud hanke tehnilise kirjelduse nõuetele. Kuigi oleks pidanud tunnistama seetõttu mõlemad pakkujad mittevastavaks, nõuti neilt täiendvaid selgitusi. Eesti Buss OÜ selgitusi ei andnud ning pakkumine lükati tagasi, SEBE esitas ning tunnistati hiljem edukaks pakkumiseks. Selle otsusega eelistas hankija üle miljoni euro kallima hinnaga pakkumist. Mitmete vaidlustamiste ning kohtuvaidluste tulemusel rahuldas ringkonnakohus SEBE apellatsioonikaebuse.

Nii ongi eelistatud kahe ühte kontserni kuulunud ettevõtte identse (v.a hind) pakkumise korral kallima hinnaga pakkujat, millega tekitati riigile kahju 1,143 miljonit eurot (2 407,17-2 521,43 ehk kahe pakkumise hinnavahe korrutada 10 aastaga). Tuletan meelde, et majandus- ja taristuminister kureerib muuhulgas justnimelt bussiveoliiklust. Sellega kaasneb ka vastutus, et tehtavad tehingud oleksid riigi jaoks mõistlikud. Antud juhul see nii pole.

Mis järgmiseks?

Michali ja teiste reformierakondlaste kahtlaseid minevikuvarje võib ministeeriumitest ja tehtud otsustest veel ohtralt päevavalgele tulla. Eelpool kirjeldatud probleemid bussivedude korraldamisel on väga tõsised ning jälitavad Michalit ka erakonna esimeheks kandideerides. Seega pole kuidagi võimalik unustada vanu asju, kui uusi tuleb järjest päevavalgele.

Loomulikult on reformierakondlaste enda asi, keda esimeheks valida, kuid Hanno Pevkuriga on PR-meestel kergem ehitada uut kuvandit, Reformierakonna värskemat hingeõhku. Tere tulemast, Hanno Pevkur, aga kas suudad muuta korrumpeerunud mõtteviisiga Reformierakonna ka tegelikult ausamaks? Milliseid vigu sa senises juhtimises tegelikult näed? Hoopis sellest sõltub endise võimupartei tulevik. Ainult näomaski vahetusega astub see erakond hääbumise teele.