Aeg on piiratud, osalejaid seitse, kuskil on sisemine hääl, mis ütleb, et teatud poliitilisi „valvetekste“ julgeoleku ja Venemaa teemal ei tohi muuta. Ma siiski soovin need mõtted nüüd edastada, mis ärritasid saatejuht Andres Kuuske ja kaitseminister Hannes Hansot.

1. Meil pole mõtet kirjeldada Iskanderite liikumist punktide vahet A-B-C ja uuesti C-B-A ja siis A-C-B.

Mida see meile annab, see lõputu kirjeldamine kuidas venelane oma vägesid liigutab? Me teame detailselt Iskanderite purustusjõudu, me teame Vene relvastusest peaaegu 97-protsendise täpsusega.

Meil on vaja aga teada, kuidas me end nende kasutamise eest kaitseme. Kas hirmutame Venemaad võidurelvastusega, kas keerame suuremad sanktsioonid peale või leiame muud poliitilised teed saavutamaks rahu? Kas Eesti kui lepitaja roll on välistatud? Kus see otsus on tehtud, kas see on lõplik?

Meil on vaja Venemaa relvajõudude kirjeldusest jõuda enda rahva kaitsekilbini. Kuidas me käitume siis, kui Vene Föderatsioon otsustab relvasüsteemid käivitada ilma, et nende sõduri saabas meie territooriumit puudutaks?

2. Baltimaad pole Venemaa prioriteetide listis, aga me oleme ohustatud, kui Lähis-Idas ei saavutata kokkulepet või võimu tasakaalu.

Selleks, et mõista poliitilise võrrandi haprust, peaksime valgustama rohkem suhteid liinidel Iisrael-Iraan, Iisrael-Süüria, Venemaa-Egiptus, Iisrael-USA, araabia riigid-USA, Türgi-Süüria, palestiinlaste ja kurdide perspektiiv ning Iraani toetus Hezbollah'le. Kunagi käis isegi meie oma mees Johannes Laidoner Iraagi ja Türgi suhteid silumas. Kes täna?

Inimressurss kasvab, võitlus energiaallikate pärast läheb järjest intensiivsemaks. Suur viga, kui me Lähis-Ida ei paiguta enda julgeolekuvõrrandisse.

3. Iseseisev kaitsevõime.

Nõus, liitlastega suhtlemine annab meie kaitsevõimele palju juurde. Liitlaste kohalolek ilma ülitugeva iseseisva kaitsevõime komponendita ei anna midagi. Me saime kaitsekulutused 2 protsendini SKPst alles hiljuti.

Aga see üksi ei taga veel midagi. Kui meie majandus on nõrk, aga Läti ja Leedu omad kasvavad meie omadest kordadest kiiremini, siis jääme hetkel X kaitsevõimelt regiooni punaseks laternaks.

Meie merevõimekus pole sõjaolukorrale vastav, õhutõrje on puudulik. Meil pole rahuldavaid tegevusplaane laste ja naiste jaoks, juhul kui peaks Eesti pinnal puhkema sõjaline konflikt. Vallajuhtidele pole antud vastavat õpet.

Sel juhul tuleb sõjahüsteeria kiirelt maandada, saatejuht Kuusk väitis, et osad tema tuttavad varuvad juba tikke. Järelikult on juba pisemat sorti hüsteeria.

Iseseisev kaitsevõime, meie totaalkaitse printsiip on ohus, poliitiline tasand on olnud aeglane ning pole suutnud valdkonda piisavalt tähtsustada. Rannikukaitse, õhutõrje, kodanikkonna kaitse on liiga suured võimelüngad.

Meie kaitsevõime sõltub meie majandusest, iseseisvast kaitsevõimest ja poliitilise tasandi otsustest. Kõik need kolm tegurit vajavad täna suuremat kindlust.

Meie julgeolek sõltub sellest, kuidas USA ja Vene suudavad saada oma pingeid maha.

USA on meie suur ja tugev sõber, aga meie ise peame olema ka oma ülesannete kõrgusel. Täna on meil veel pikk maa minna, et saavutada ka Soomega võrreldav kaitsevõime.

Seepärast ongi vaja ausat kriitikat. Härrased Hanso ja Kuusk, meil on ühised eesmärgid, poliitilised valvetekstid pole meie Eesti Vabariigi huvides. Ärgem kartkem sõnumitoojaid.