Jaanus Karilaid: tänan Mart Laari, kuid mul on keeruline asuda Eesti Panga nõukogu liikmeks
Eesti Päevalehe tänane juhtkiri leidis, et Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid ei sobi Eesti Panga nõukogu liikmeks. Avaldame Karilaidi vastukaja.
Vastuseks tänase Eesti Päevalehe juhtkirjale, kus küll kinnitatakse minu laitmatut mainet, kuid seatakse kahtluse alla minu isiku liigne politiseeritus, sooviksin märkida järgmist.
Kuigi ma aiman, kes edastas meediale Mart Laari mulle tehtud ettepaneku, siis kindlasti polnud see mina. Teiseks: seda ettepanekut tehes tunnustas Eesti Panga nõukogu esimees minu aktiivset tegevust panganduse ja rahapesu järelevalve tõhustamises, avaldades soovi kaasata samasugune aktiivsus ja julgus Eesti Panga tasemele. Kohta, kus teatud järelevalvefunktsioonid on mõnes mõttes hetkel tagasihoidlikumad kui ehk ideaalis vajame.
Ning kolmandaks: nagu ka varasemalt juba kommenteerisin, tänasin ma Mart Laari, kuid pean tänases situatsioonis ja Eesti Panga nõukogu liikme tööga kaasnevate erinevate konfidentsiaalsuskohustuste tõttu keeruliseks seda pakkumist vastu võtta – see võiks piirata minu kui parlamendiliikme vaba tegutsemist küsimustes, mille kordaajamise olen võtnud omale südameasjaks.
Kuid nüüd sisulisematest asjadest, kus julgeksin Eesti Päevalehega jääda eriarvamusele. Karilaid ei tegutse üksinda, vaid paljudes algatustes on kuuest riigikogu erakonnast vähemalt viis oma toetusega taga. Avalikustamine pole lobisemine.
Poliitilise vastutuse nõudmine inimestelt, kes vastutasid riigi esindajana järelevalve hoolsa toetamise eest, said selle eest palka, kuid ei suutnud õigel ajal ega õigel viisil kuritegude paljastamisse ja peatamisse sekkuda, on midagi sisuliselt erinevat soovist Reformierakonda kui poliitilist konkurenti „purustada“.
Küll aga, miks mitte sundida ka teatud poliitilisi jõude ausalt peeglisse vaatama ja oma tulevikulähenemistes mugavustsoonist väljuma? Eesti mainet nõrga pangandusjärelevalvajana enam niisama lihtsalt purki tagasi suruda ei saa, enne tuleb eneseanalüüs ja võimalik suurpuhastus lõpuni viia. Ja selle tulemusena võimekam ja vastutustundlikum seltskond ametisse valida.
Parlamendi õiguskomisjon, mille eesotsas töötan, on võtnud suure poliitilise ülekaaluga selge suuna panganduseülese kontrolli igakülgseks tõhustamiseks ning rahapesu tõkestamiseks. Isiklikult leian, et see on alles suure töö algus, mis ei saa kaugeltki läbi kevadisteks valimisteks, nagu ehk osad arvavad. Sest lisaks rahapesule tuleks meil ausalt otsa vaadata ka teistele kommertspankade läbipaistmatusega kaasnevatele probleemidele.
Teatavasti on Eesti inimesed erinevates pankades viimase dekaadi jooksul kaotanud kümneid ja kümneid, mõnede arvamuste kohaselt üle 100 miljoni euro just sellesama läbipaistmatuse ja pankadepoolse leige hoolsuskohustuse tõttu. Kui tahame, et me saaksime homme taas oma panku usaldada, ei piisa kahjuks loosungitest. Tuleb ka käsi määrida ja vahel agressiivne ning konkreetne olla.
Minu ja õiguskomisjoni viimase aja tegevus on juba pankade kõrgendatud tähelepanu pälvinud, abi on käidud palumas isegi peaministrilt. Nõustugem, et me vajame pigem pangajuhtide koostööd olukorra vabatahtlikuks ja üksmeelseks parandamiseks kui paanikakülvamist läbi poliitilise lobi ja meediasuhete.
Viimaseks. Tahaksin kutsuda vaba ja mõtlevat ajakirjandust üles põhimõttega, mis peaks olema teile ajaloost ehk isegi tuttavam kui minule: aidakem koos kõik valupunktid fikseerida, et saaksime neid koos ravida ja taastada uutel varasemast veenvamatel alustel Eesti inimeste usu oma pankadesse ja nende üle valvavatesse ametnikesse. Küllap siis paraneb ka meie riigi maine.
