Jaanus Noormägi: Geivaenulikkus peresid ei kaitse

 (315)

Jaanus Noormägi: Geivaenulikkus peresid ei kaitse
Jaanus Noormägi.

Nädala eest kukkus minugi postkasti nelja kriipsujuku näol peret kujutav petitsioon, hoiatades samasooliste paaride kooselu tunnustamise väidetavate tagajärgede eest: mehelikkus ja naiselikkus kaovad, homokriitilised õpetajad ja arstid kaotavad töö.

„Olukord on väga tõsine!” hoiatas kristliku taustaga organisatsiooni SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kiri. Võin nõustuda – geiabielu pooldajatele pandud süüdistused on rängad ja geiperesid kujutatakse „ohtliku elemendina”.

Mul on raske mõista, milles seisneb geikooselude tunnustamise näol oht Eesti peredele. Kas heteropaaride lahutuste arv suureneb? Kas pered loobuvad laste saamisest?

Homoseksuaalsus on saanud Eesti kristlike ringkondade põhimureks. Pooleteise aasta eest kirjutasid kümned vaimulikud alla traditsioonilise kristluse manifestile, mis oli vastureaktsioon humanistliku kristluse manifestile ja üleskutsele, et kirikus võiksid olla võrdsed kõik sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, puudest, tervisest, seksuaalsest orientatsioonist või rahvusest.

Sellele eelnes EELK vaimuliku ja usuteaduse instituudi õppejõu ametist tagandamine, põhjuseks Geikristlaste Kogu asutajate ringi kuulumine. Tänaseks on kustutatud vaimulike nimekirjast juba neli progressiivselt mõtlevat kirikuõpetajat. Lumepall hakkas veerema aastal 2008, mil Eesti kirikute nõukogu avaldas hukkamõistu homoseksuaalsusele. Ja kui EELK-ga osaduses olev Rootsi kirik kiitis heaks samasooliste laulatused, pälvis see Balti piiskoppide hukkamõistu.

Pikk nõiajaht

Nõiajaht geidele on kirikus kestnud vähemalt viis aastat. Samas pole loodud kirikus komisjoni, mis kutsuks kokku eri osapooled ning analüüsiks vähemuste hingehoidlikke vajadusi ja teoloogilisi väiteid homoseksuaalsuse aktsepteerimise poolt või vastu. Aga seoses vabamüürluse skandaaliga otsustas EELK piiskoplik nõukogu võtta aja maha, sest see olla „tõsine küsimus, mida tuleb analüüsida laiemalt”. Miks on homoseksuaalsus saanud otsekui kirikute põhiküsimuseks? Kas nii täidab kirik käsku armastada oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga ning oma ligimest nagu iseennast? „Muud neist suuremat käsku ei ole,” ütleb pühakiri.

Kes ei sooviks, et pered oleksid tugevad, kooselud püsiksid ning lapsed kasvaksid turvaliselt? Peaksime pöörama tähelepanu lähisuhte vägivallale, laste väärkohtlemisele, vaesusele. Kahtlen, kas samasooliste paaride kooselu vastu seismine siin kaasa aitab. Mida on kirik teinud, et reaalselt toetada perekondi? Kui palju on kogudused avanud naiste varjupaiku? Millal avatakse suuremates linnades kristlikud perenõuandlad? Millist päevategevust pakuvad kogudused kodus lapsi kasvatavatele vanematele?

Kas Rootsis või Hispaanias legaliseeritud geiabielud on seal kahjustanud perekonna institutsiooni? Rootsi luterlased lubavad paarid laulatusele ning Hispaania katoliiklased ei tee sellest teemast enam lihtsalt välja. Majanduskriis on näidanud Hispaanias, kui kokkuhoidvad on sealsed pered.

Vihkamisega ei leia poolehoidu. Valikuline võitlemine dogmade eest ning ühe teema kesksus kahandab kiriku kui vaimsuse kandja autoriteeti. Olukorras, kus kiriku liikmete üldarv on aastakümnete madalaim ning jätkab langustrendi, tuleb mõelda, kus on tegelikud ühiskonna valupunktid ning kuidas kõiki Eesti peresid kaitsta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare