JAANUS PIIRSALU: Dmitri, ära lase enam inimesi peksta!

Ve­ne­maa pre­si­dent Dmit­ri Med­ve­dev teeb üha roh­kem sel­li­seid as­ju, mi­da Vla­di­mir Pu­tin ei tei­nud Krem­lis ku­na­gi.

Vä­hem kui kol­me nä­da­la pä­rast saab Med­ve­de­vil täis aas­ta Krem­li va­lit­se­ja­na. Kui Med­ve­dev ta­hab ha­ka­ta ISE Ve­ne­maal mi­da­gi muut­ma, siis on tä­na­vu­ne aas­ta te­ma jaoks tõen­äo­li­selt ot­sus­tav.

Igaüks meist ta­jub as­ju eri­ne­valt. Eri­ti käib see Ve­ne­maa koh­ta, kus analüüti­ku­tel ja kõikvõima­li­kel teis­tel kom­men­tee­ri­ja­tel puu­dub siia­ni usal­dusväär­ne tea­ve võimu­lad­vi­kus te­ge­li­kult toi­mu­va koh­ta. Mi­nu si­se­tun­ne ütleb, et kui Ve­ne­maa ühis­kon­na elu lä­heb lä­hiaas­ta­tel va­ba­maks, siis eel­mist nä­da­lat mee­nu­ta­tak­se kui üht esi­mest vers­ta­pos­ti sel­les aren­gus. Med­ve­dev as­tus eel­mi­sel nä­da­lal kaks sam­mu, mi­da Pu­tin po­leks iial tei­nud. Esi­teks an­dis Med­ve­dev esi­me­se in­terv­juu Ve­ne­maa aja­le­he­le ja va­lis sel­leks te­ra­valt opo­sit­sioo­ni­li­se No­va­ja Ga­ze­ta. Le­he, kus töö­tas An­na Po­lit­kovs­ka­ja ja mi­da Pu­tin vih­kab. Pu­tin on ku­na­gi No­va­ja Ga­ze­ta koh­ta öel­nud, et see kah­jus­tab oma ar­tik­li­te­ga rii­ki. Med­ve­de­vi in­terv­juu­vas­tu­sed olid vä­ga lih­vi­tud, aga te­ma vas­tus­te si­su pol­nud­ki nii olu­li­ne. Olu­li­ne oli märk, et Med­ve­dev kut­sus niivõrd võimuk­rii­ti­li­se aja­le­he pea­toi­me­ta­ja Krem­lis­se.

Kremlis seni kuulmata sõnad

Tei­seks kut­sus Med­ve­dev en­da juur­de krii­ti­lis­te va­lit­susvä­lis­te, pea­mi­selt inimõigus­te­ga te­ge­le­va­te or­ga­ni­sat­sioo­ni­de esin­da­jad. Nen­de hul­gas oli ini­me­si, ke­da Pu­ti­ni ajal po­leks min­gil ju­hul üle Krem­li lä­ve­pa­ku las­tud (Je­le­na Bon­ner, Ljud­mi­la Alek­se­je­va, Svet­la­na Gan­nu‰ki­na ja tei­sed), sest neid pee­ti Pu­ti­ni vaen­las­teks. Need ini­me­sed üt-le­sid Ve­ne­maa prae­gu­se­le pre­si­den­di­le näk­ku as­ju, mi­da Pu­tin po­leks en­da­le ku­na­gi lask­nud ava­li­kult öel­da.

Kui­pal­ju mak­sab ai­nuüksi El­la Pam­fi­lo­va vas­tus Med­ve­de­vi­le, kui too küsis, kas inimõiguslased on ra­hul sel­le­ga, et sel­lest aas­tast pea­vad li­saks kõrge­ma­te­le rii­gia­met­ni­ke­le ka nen­de abi­kaa­sad oma sis­se­tu­le­kut ja va­ran­dust dek­la­ree­ri­ma: „Veel­gi olu­li­sem oleks in­fo sel­le koh­ta, kus õpi­vad ja kel­le­na töö­ta­vad meie elii­di lap­sed. Kas nad tee­ni­vad sa­ma­moo­di sõjav­äes na­gu Bri­ti ku­nin­gan­na lap­se­lap­sed?” Kas kee­gi oleks ku­ju­ta­nud et­te, et veel aas­ta ta­ga­si oleks Pu­tin pi­da­nud kuul­ma Krem­lis sel­li­seid sõnu?

Ve­ne­maa suu­re­ma­te te­le­ka­na­li­te re­por­te­rid ja toi­me­ta­jad said sel­lest ilm­se šoki, sest õhtus­tes te­leuu­dis­tes näi­da­ti üks­nes Med­ve­de­vi esi­ne­mist, ühe­gi inimõigus­la­se sõnavõttu eet­ris­se ei las­tud. Kreml aga ei ka­vat­se­nud­ki nen­de sõnavõtte var­ja­ta, vaid vas­tu­pi­di, pa­ni ava­meel­se krii­ti­ka (48-lehekülje­li­ne ste­no-gramm!) kõige täie­ga oma ko­du­le­hekülje­le üles (http://www. kremlin.ru/appears/2009/04/15/1547_ty­pe63378type63381_ 215116.shtml).

Med­ve­dev mu­ren­dab ta­sa­pi­si po­lii­ti­list joont, mil­le Pu­tin ka­hek­sa aas­ta jook­sul lõi. Sel­ge, et ühe aas­ta­ga on ta jõud­nud sel­lest väl­ja lüüa võib-ol­la ai­nult kil­lu, aga tei­sel va­lit­se­mi­saas­tal võiks ta ha­ka­ta tões­ta­ma oma väi­det „va­ba­dus on pa­rem kui mit­te­va­ba­dus”. Eri­ti roh­kem tal en­da tões­ta­mi­seks ae­ga po­le.

Kui Med­ve­dev sai pre­si­den­diks, asu­ta­ti Mosk­vas tä­nap­äe­va aren­gu ins­ti­tuu­di ni­me­li­ne mõtte­ko­da. Ins­ti­tuu­di nõuko­gu esi­mees on Med­ve­dev ja se­da pee­tak­se mõtte­ko­jaks, mis töö­tab tal­le väl­ja eri po­lii­ti­kaid. Sel­le ins­ti­tuu­di juht, tun­tud lo­bi­ja Igor Jur­gens rää­gib ava­li­kult in­terv­juu­des, et Ve­ne­maa­le hä­da­va­ja­lik­ku mo­der­ni­see­ri­mist ei saa el­lu viia il­ma ühis­kon­da li­be­ra­li­see­ri­ma­ta.

Mi­na olen en­da jaoks Ve­ne­maal pai­ka pan­nud isik­li­ku in­di­kaa­to­ri, mis peab mul­le näi­ta­ma, kas mi­da­gi on Ve­ne­maal olu­li­selt sõna­va­ba­du­se suu­nas muu­tu­nud. Mi­nu lak­mus­pa­ber on nii-öel­da süstee­mivä­li­se opo­sit­sioo­ni väi­ke­sear­vu­li­sed mii­tin­gud. Kui neid lu­ba­tak­se amet­li­kult kor­ral­da­da ja OMON-i üksu­sed ei pek­sa enam neil osa­le­jaid ega lo­his­ta va­nu ini­me­si juuk­seid­pi­di möö­da as­fal­ti, siis on see mi­nu arust vä­ga­gi reaal­ne samm muu­tus­te suu­nas.

Vä­ga hu­vi­tav on jäl­gi­da, mi­da vas­tab Ju­ri LuÏko­vi ju­hi­tav Mosk­va lin­na­va­lit­sus Kas­pa­ro­vi-Nemt­so­vi ju­hi­ta­va opo­sit­sioo­ni­lii­ku­mi­se järg­mi­se „Mit­tenõus­tu­ja­te mar­si” kor­ral­da­mi­se soo­vi­le. Med­ve­dev ütles ise sel­lel nä­da­lal, et sel­lis­te pro­tes­tiakt­sioo­ni­de kee­la­mi­ne on ar­gus ja näi­tab kee­la­ja­te si­se­mi­se kul­tuu­ri puu­du­mist. Kui LuÏkov otsustab kee­la­mist jät­ka­ta, siis on sel­ge, et Med­ve­de­vi sõnu­mid võib ka edas­pi­di pi­kalt saa­ta.