JAANUS PIIRSALU: Eesti paneb Venemaa provintsis paljusid ainult õlgu kehitama
Oktoobri algul sõitsin koos kahe kaaslasega (selle reisi kohta hakkas tänasest Eesti Päevalehe välismaa-külgedel jooksma reisikiri) 15 päevaga läbi Venemaa maha 10 000 kilomeetrit, Sotšist kuni peaaegu Venemaa teise otsa, Jakuutiasse. Kohtusin paljude lihtsate venemaalastega. Kui oli vähegi juhust, üritasin inimestelt ikka küsida: mis on esimene asi, mis neil pähe tuleb, kui nad kuulevad sõna „Eesti”? Selline väike väga subjektiivne eksperiment.
Vastuseid oli igasuguseid.
Oli vastuseid, mis ei üllatanud: Pärnu, Tõnis Mägi, Anne Veski, Kadriorg. Oli vastuseid, mis veidi üllatasid: Viru Valge, Estonia-vormelid, Mustamäe ja Ehitajate tee.
Mustamäest ja Ehitajate teest rääkis mulle 55-aastane naisterahvas, kes oli käinud elus esimest ja viimast korda Tallinnas 1975. aastal. Tal elas Ehitajate teel keegi tuttav, kelle juures joodi šampanjat segamini Vana Tallinnaga, mille tagajärjel ta sattus alkoholimürgitusega haiglasse. „Pärast seda pole ma enam tilkagi alkoholi joonud,” ütles naine. Ka nii võib Eesti meelde jääda.
Negatiivne tüüpjutt
Umbes veerand vastajaid nimetas eri asju, mille võib kõik kokku võtta nimetajaga: pronks-sõdur. Nende arvamus Eestist oli muidugi negatiivne, seda oligi arvata. Jutt oli üsna tüüpiline ja tuttav, millel pole mõtet pikemalt peatuda. Panin siia patta näiteks ka ühe vanema naise jutustuse sellest, kuidas ta 1987. aastal oli rongiga Moskvast Minskisse sõites sattunud ühte kupeesse noore eestlasega, kes šokeeris teda jutuga, et venelased tuleb Eestist minema ajada. Aasta oli ka veel muidugi selline, kui see pidigi Venemaal elavat inimest šokeerima. Aga kuna see oli tolle naise elus esimene kohatud eestlane, siis ongi tal seniajani säilinud veendumus, et eestlased ei salli venelasi.
Lisaks moodustasid veel omaette klassi mehed (alates 30. elu-aastate teisest poolest), kes olid teeninud Nõukogude armees koos mõne eestlasega. Üldiselt nad endaga koos teeninud eestlasi ei kirunud. Eestlaste perekonnanimesid, nagu ikka, keegi muidugi ei mäletanud, muidu oleksin saanud praegu tervitusi edasi anda. (Muide, ühe korra olen aidanud niimoodi juhuslikult leitud endiste sõjaväekaaslaste tervitused kohale viia – aasta tagasi sattusin nimelt Vladikavkazis ajaloolasele, kes teenis kunagi Moskvas koos Tarmo Urbiga.)
Aga teisel pool Volgat…
Kõige rohkem vestluskaaslasi, umbes pooled, ei osanud aga Eesti-küsimuse peale midagi vastata. Kehitasid lihtsalt õlgu või naeratasid ja ütlesid: „Mis ma ikka oskan öelda” või „Mis mul Eestiga asja?” Mida kaugemal teisel pool Volgat, seda rohkem oli selliseid vastuseid. Nad teadsid küll, et Eesti on „Pribaltika”, aga mis on Eesti, mis Läti ja mis Leedu, see oli enamasti nende jaoks kõik üks ja seesama.
Ausalt öeldes see hämmastas mind. Olin valmis selleks, et enamik lihtsaid venemaalasi vastab midagi pronkssõduri kohta, sest Venemaa regioonides valitsevad infovälja peaaegu monopoolselt kesktelevisioonid. Aga et ei mingit reaktsiooni...
Võib-olla oli Eesti-teadmatus juhuslik – ma ei teinud ju mingit sotsioloogiliselt esinduslikku küsitlust, küsisin täiesti suvalistelt inimestelt. Võib-olla on põh-jus lihtne: igapäevane, tihti üsna keeruline leivateenimine kuskil Venemaa provintsis muudab sind apaatseks kõige vastu, mis toimub vähegi kaugemal. Venemaalased ei tunne ju hästi isegi oma maa kaugemaid piirkondi. Näiteks meie reisisihi Jakuutia (mu kaaslased olid sealt pärit) kohta väljendati mitmel korral hämmastust: kas seal siis on teid ja bensiinijaamu ehk kas seal on siis normaalset elu? On küll, aga paljud ei tea Venemaal sedagi, tundub mulle.
