JAANUS PIIRSALU: Gruusia mõistetamatu president
Saakašvili on väga impulsiivne tegelane, action on tema tõeline armastus.
Mulle on siiani täiesti arusaamatu, miks Saakašvili andis käsu rünnata eelmisel kolmapäeval opositsiooni meeleavaldust Gruusia parlamendi ees. Paljud mu Gruusia tuttavad väidavad sama.
Ma ise lendasin Tbilisist ära kaks päeva varem. Mitte miski ei ennustanud sündmuste sellist arengut. Vastupidi, Saakašvili-vastaseid meeleavaldajaid jäi iga päevaga vähemaks. Kõik opositsiooni juhid väitsid nagu ühest suust, et neil pole mingit eesmärki teha uut revolutsiooni. Vägivald oli viimane asi, mida nad tahtsid.
Üks huvitav detail pole eriti ajakirjandusest läbi jooksnud. 3. novembril (rünnak toimus 7. novembril) andis Saakašvili intervjuu Vene nädalalehe Novaja Gazeta (seal töötas Anna Politkovskaja) tuntud kommentaatorile Pavel Felgenhauerile. Felgenhauer küsis, mida ta arvab miitingust.
Tsiteerin Saakašvili vastust: “Kui neid mitte puutuda, siis nad taltuvad ning kaovad sealt ise.” Täpselt sedasama tundsin minagi, et miiting hakkab surema oma loomulikku surma. Esimese rünnaku ajal, kolmapäeva varahommikul oli parlamendi ette jäänud vaid paarkümmend inimest. Hiljem oli rahvast muidugi rohkem.
Vint keerati üle
Midagi pidi nädala algul juhtuma. Võimalusi on mitu: et Vene eriteenistused kavatsesid tõesti sündmustele hagu juurde anda, et Saakašvili sai ameeriklaste vihjetest valesti aru või et Saakašvili ja kompanii mõtlesid lihtsalt valmis kurikavala plaani, kuidas opositsiooniga arveid õiendada.
Mis see põhjus ka polnud, igal juhul keeras Saakašvili vindi selgelt üle. Raske on kõrvalt hinnata, kas Vene eriteenistused juhtisid tõepoolest riigipöördekatset, nagu väitis Saakašvili. Vene eriteenistuste kohalolek Gruusias on vaieldamatu, aga olgem ausad: kõige selleni, et praegu nii läks, viis Saakašvili enda käitumine presidendina.
Ka Vene eriteenistused ei suuda võtta sealt, kus pole midagi võtta. Nende võimalused tekivad siis, kui selleks luuakse pinnas. Sarnaselt Eesti pronksiööga: ega Vene saatkond teinud otsust kuju liigutada ega ilmutanud kuude kaupa ohtlikku enesekindlust.
Minu arust kirjutas Wall Street Journal oma juhtkirjas väga õigesti: “Igal juhul ei anna isegi pidev Vene oht Saakašvilile indulgentsi selleks, et ignoreerida demokraatia tingimusi.” Saakašvili-kriitilise telekanali Imedi sisustuse puruks peksmine on ikka midagi väga jälki. Eesti president ja välisminister, kes on võtnud korduvalt sõna sõnavabaduse kohta Venemaal, vaikivad...
Taustaks veel. Enne meeleavalduse organiseerimist kirjutasid Gruusia opositsioonierakonnad alla memorandumile, et nende eesmärk on Gruusia liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Opositsioon ei ole Venemaa suhtes paremini meelestatud kui Saakašvili ise, enamik neist on samuti väga läänemeelsed.
