JAANUS PIIRSALU: Gruusia tulevik kaalukausil
Olin äsja üle nädala Gruusias ning rääkides inimestega selgus, et paljudes elab suur kartus Venemaa uute provokatsioonide ja uue kallaletungi ees. Sama kartust on väljendanud ka Venemaa ekspert Pavel Felgenhauer (kes muide ennustas ette augustikuist sõda eelmisel kevadel) ja mõned Gruusia koalitsioonipoliitikud. Gruusia võimukas siseminister Vano Merabišvili teatas siiski äsja, et lähemal ajal ta ei usu Venemaa sõjalist rünnakut.
Vaadates silma tõsiasjadele, pole siiski miski välistatud. Venemaa loob võimsaid sõjalisi baase Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse (kokku ligi 4000 meest). Piiridel Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga (viimasel juhul ametlikult vaherahujoonel) toimuvad perioodiliselt relvaintsidendid, üle piiri lendavad pidevalt Vene armee lennukid-helikopterid ja peetakse kinni inimesi. Nende vahejuhtumite arv pole sugugi vähenenud, võrreldes ajaga enne Vene-Gruusia augustisõda.
Ja pole sugugi väheoluline, et Vene tankid seisavad Gruusia pealinnast Thbilisist linnulennult kõigest 35 kilomeetri kaugusel (mööda head maanteed 45 kilomeetri kaugusel) ning vaherahujoon lubaks põhimõtteliselt Vene tankid paigutada vahetult Gruusia tähtsaima, Thbilisi-Gori maantee äärde. See on fakt, et täna seisavad Vene väed Thbilisile ligemal kui enne 2008. aasta augustit. Ja neid on rohkem ning parema relvastusega.
Kõige selle taustal teeb Gruusiale suurt muret see, et eelkõige Euroopa Liit – õigemini, suured riigid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia – tahab tema julgeolekuprobleemiga järjest vähem tegelda. Gruusia soovib vähemalt seda, et Euroopa Liidu juhid suhtuksid sõja järel temasse ja Venemaasse võrdselt. Vaadates EL-i initsiatiivil loodud augustisõja põhjusi uuriva rahvusvahelise, nn Tagliavini komisjoni tegevust ja EL-i vaatlejate nõrka tehnilist varustatust, tunduvad Gruusia kartused mõneti õigustatud.
Sisepoliitiliselt pole Gruusia olukord nii lihtne, kui uudiseid lugedes võib paista. Paljudele on ilmselt jäänud mulje, et Gruusia parlamendi endisel esimehel Nino Burdžanadzel (või kellelgi teisel) on rahva tugev toetus president Mihheil Saakašvili võimult tõukamiseks, aga Saakašvili ei lase seda teha – jõu ja manipuleerimisega.
Nädalase ringsõidu järel pole ma küll kindel, et Gruusias on vääramatu sotsiaalne tellimus Saakašvilist lahtisaamiseks. Seda tunnistab enamik arvamusküsitlusi ja ka mõningad opositsioonipoliitikud, näiteks pärast 2007. aasta novembrisündmusi ametist lahkunud peaminister Zurab Nogaideli.
Raudne haare
Uut rooside revolutsiooni ei tule Gruusias juba sellepärast, et nii nagu Venemaalgi kontrollib võim täielikult suurimaid riiklikke telekanaleid. 2003. aasta sündmustes ja Eduard Ševardnadze kukutamisel mängis suurt rolli just Gruusia televisioon, tänu millele opositsioon ühines ja saavutas rahva toetuse. Raske on ette kujutada, et praegu laseksid suurimad telekanalid eetrisse Saakašvilit ja tema valitsust teravalt pilavaid animafilme, nagu olid Dardubala-seeriad kuus aastat tagasi ja mis kutsusid otseselt üles presidenti kukutama.
Palju suuremat ohtu kui radikaalse opositsiooni miitingud, kujutab Saakašvilile elanike massiline töötus. Ametlikult on töötuse protsent 18, kuid mitteametlikult on see oluliselt suurem. Näiteks Gruusia maapiirkondades on väga raske kindlaks määrata, kes on töötu. Ühest küljest on seal kõigil maalapp ja võimalus kasvatada põllusaadusi, aga kui neid pole kuhugi ja kellelegi müüa, siis püsiv sissetulek puudub. Isegi väiksemad linnakesed, Thbilisist rääkimata, on täis tee ääres seisvaid taksojuhte. Nii palju taksosid pole ma kunagi näinud. Selline tunne oli, et juba pooled Gruusia meestest üritavad taksot sõites leiba teenida.
Neile ja Lõuna-Osseetia põgenikele töö leidmine on Saakašvili ja tema valitsuse jaoks tõeline väljakutse. Seda enam et raske on uskuda, et suvel taastub Gruusiasse endine turistide vool, mis oli enne sõda paljudele märkimisväärne sissetulekuallikas. Sel suvel piisab paarist maailma meedias hästi kajastamist leidvast värvikast provokatsioonist, ja turismirahast võib Gruusia suu puhtaks pühkida.
