JAANUS PIIRSALU: Kadõrovid – tšetšeeni Konstantin Pätsid?

Ilm­selt ei ek­si ma pal­ju, kui pa­kun, et ena­mik Ees­ti (ja üld­se lää­ne) le­he­lu­ge­jaid peab Ah­mat ja Ram­zan Kadõro­vit Tšetšee­nia ise­seis­vu­se eest võidel­nu­te või lau­sa ena­mi­ku tšetšee­ni rah­va reet­ja­teks, kes alus­ta­sid koostööd Krem­li­ga.

Li­saks pea­vad pal­jud Ram­zan Kadõro­vit dik­taa­to­riks ja ti­mu­kaks, kes on käs­ki­nud oma vas­ta­seid il­ma koh­tuot­su­se­ta hu­ka­ta või on nad liht­salt tead­ma­ta ka­du­nuks jää­nud.

Ühesõna­ga, Kadõro­vi­test, pea­mi­selt siis­ki Tšetšee­nia prae­gu­sest pre­si­den­dist Ram­zan Kadõro­vist tea­me pal­ju hal­ba. Vä­he on meie seas neid, kes ta­hak­sid nen­de kait­seks sõna võtta. Al­lah ol­gu Kadõro­vi­te­le koh­tumõist­jaks, ütles mi­tu mi­nu tut­ta­vat, kui mai al­gu­ses vii­ma­ti Tšetšee­nias käi­sin.

Ma ei ta­ha ega saa ol­la Kadõro­vi­te ad­vo­kaat ega koh­tu­nik, aga ta­han kir­ju­ta­da ühest üksi­kas­jast, mil­le­le ma pol­nud va­rem mõel­nud. See näi­tab mi­nu arust häs­ti tšetšee­ni­de vii­ma­se 15 aas­ta tragöö­dia suu­rust.

Groznõis ja hil­jem Ar­gu­ni oru küla­des kuul­sin mit­me tšetšee­ni suust, et Kadõro­vi­tes­se võib suh­tu­da mit­me­ti, aga tä­nu nei­le „jäi­me me see­kord rah­va­na al­les”. Nad just­kui olek­sid na­gu Kons­tan­tin Päts, kes an­dis Ees­ti 1940. aas­tal il­ma la­su­ta Sta­li­ni­le, aga säi­li­tas ees­ti rah­va. Krem­li­ga koostööd te­hes suut­sid Kadõro­vid saa­vu­ta­da tsi­vii­le­la­ni­ke mas­si­li­se tap­mi­se lõpe­ta­mi­se.

Õiendab ise arveid

Nii väit­nud tšetšee­ni­de ju­tu mõte on sel­les, et „fö­de­raa­li­d” (nii ni­me­ta­tak­se Tšetšee­nias Ve­ne ar­meed, si­sevä­ge­sid ja FSB-d) olid 1999. ja 2000. aas­tal val­mis Tšetšee­nia kät­te­mak­suks esi­me­se Tšetšee­nia sõja alan­du­se eest si­su­li­selt ver­re tam­pi­ma.

See po­le sõnakõlks. Juh­tus, et „fö­de­raa­li­d” kat­sid tšetšee­ni küla­sid ruut­mee­ter­haa­val suurtüki- ja mii­ni­pil­du­ja­tu­le­ga na­gu vai­ba­ga, kui­gi nad tead­sid, et seal po­le ühte­gi vas­tu­pa­nuvõit­le­jat. Liht­salt tap­sid tsi­vii­le­la­nik­ke.

Kõige kuul­sam juh­tum on ehk 2000. aas­ta märt­sis ol­nud tsi­viilpõge­ni­ke ründa­mi­ne Kom­so­mols­ko­jes, kus huk­kus 625 ini­mest. Võrd­lu­seks: Mosk­vas Dub­rov­ka teat­ri­ma­ja tragöö­dias huk­kus 2002. aas­tal 140 pant­van­gi. Kum­mast juh­tu­mist maailm roh­kem teab?

Va­ne­ma Kadõro­vi plus­siks oli, et ise­seis­va Itškee­ria Tšetšee­ni Va­ba­rii­gi muf­ti­na oli tal ka te­ge­li­kult tšetšee­ni­de seas üsna suur au­to­ri­teet ja ve­ne­la­sed pi­did te­ma­ga ar­ves­ta­ma. Mi­nu tut­ta­va­te sõnul jul­ges ta nõuda „fö­de­raa­li­del­t” tsi­vii­le­la­ni­ke tap­mi­se lõpe­ta­mist. Al­gul vä­hem, aga hil­jem üha roh­kem oli te­ma nõud­mis­tel mõju. Ah­mat Kadõro­vist sai Tšetšee­nia aju­ti­ne juht 2000. aas­ta su­vel. Pä­rast 2001. aas­tat mas­si­li­ne tsi­vii­le­la­ni­ke ründa­mi­ne si­su­li­selt lõppes.  

Ram­zan Kadõrov oma­kor­da nõudis „fö­de­raa­li­de” oma­vo­li lõpe­ta­mist veel­gi jõuli­se­malt, lu­ba­des vas­ta­lis­te­ga ise ar­ved õien­da­da, peaa­si, et se­da ei teeks ve­ne­la­sed. Õien­das­ki ise ja vas­ti­kul vii­sil, aga ini­me­si hak­kas vä­hem ka­du­ma ja see on fakt. Sel­ge, et Kadõro­vi režiim on üks hul­le­maid režii­me, aga ülejää­nud reaal­seid – igaks ju­huks kor­dan üle, et reaal­seid – va­rian­te Tšetšee­nia va­lit­se­mi­seks eri­ti pol­nud­ki. 1996. aas­tal kao­ta­sid ve­ne­la­sed sõja Du­da­je­vi­le ja Mas­ha­do­vi­le, 2000. aas­tal (ting­li­kult) Kadõro­vi­te­le.