JAANUS PIIRSALU: Kes ütles “Tere, mina olen Eesti president!”?
Teiste seas Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Kui Ilves läks veel kord avaldama kaastunnet Jeltsini lesele, juhtus nii, et tema ja Naina Jeltsina vahel seisis elus Vene president Vladimir Putin. Kikilipsuga Ilves astus loomulikult Putinile ligi, ulatas käe ja teatas: “Tere, mina olen Eesti president!”
Edasi teatas Ilves Putinile, et ta on alati, mis tahes ajal valmis kohtuma temaga mis tahes kohas ning arutama mis tahes teemasid. Putin vastas “Natürlich!”, kuna Ilves oli pöördunud tema poole saksa keeles.
See hästi-hästi põgus jutuajamine oli teadaolevalt esimene kord, mil Eesti praegune president on kohtunud Venemaa praeguse presidendiga. Kusjuures Venemaa president pidi Eesti presidendile vaatama alt üles, sest nad mõlemad seisid.
Loomulikult seda kohtumist “mis tahes kohas – mis tahes ajal – mis tahes teemal” ei tule. Riiklikul tasemel on pärast eile alanud pronksmehe ümberpaigutamise ettevalmistusi Eesti-Vene suhted sellised, mille kohta aus ja lihtne Eesti mees ütleks: “Sitt seis!”
Väga head kolleegid Tallinnast palusid mul kirjutada, kuidas Moskvast paistab, mida Venemaa võib nüüd Eesti suhtes ette võtta.
Mina ei ole välispoliitika ekspert. Mina ei ole nii tark nagu Kadri Liik, kes ka Moskvast kirjutas. Mina oskan ainult juhtida tähelepanu sellele, mida Venemaa tegi Gruusiaga möödunud sügisel, kui tahtis grusiine karistada selle eest, et nad võtsid kinni mõned spioneerimisega tegelenud Vene saatkonna töötajad.
Mitmesugused võimalused
Küllap võib ka nüüd Venemaa oma saadiku Tallinnast “konsultatsioonideks” ajutiselt koju kutsuda. See oleks iseenesest juba väga mõjus žest. See lööks ametliku pitseri “Sitt seis!”.
Venelased võivad hakata takistama tublide Eesti firmade siinset tegutsemist. No näiteks võtavad kätte ja lõpetavad mis tahes ettekäändel (ja uskuge mind, nad on ettekäändeid otsides väga nutikad) rongiühenduse Tallinnaga. Või lennuühenduse. Tbilisiga nii tehti. Muide, Eesti on juba üle kuu aja oodanud Moskvalt allkirja ühele dokumendile, et sügisest panna käima Peterburi-Tallinna vahelised lennukid. Pakun, et seda allkirja jäävadki võrratu Juhan Partsi alluvad ootama.
Vene piiril hakatakse Eestist tulevat kaupa väga põhjalikult kontrollima. Küll leitakse midagi, millest kinni hakata. Aga õnneks on tublid Eesti kaupmehed nii nupukad, et on juba ammu saatnud oma tooteid Venemaale üle teiste riikide piiride ning üldse mitte Eesti sildi all.
Venemaa võib teatada, et ehitab uusi sadamaid Leningradi oblastisse, et ei peaks oma kaupu selle neetud Eesti kaudu välja vedama. Niikaua, kuni neid sadamaid ehitatakse, jõuavad Eesti-Vene suhted kümme korda muutuda. Ja üleüldse – isegi rikas riik ei ehita sadamaid lihtsalt selleks, et kedagi karistada. Need sadamad ehitatakse nagunii. See on lihtsalt selline retoorika.
Eestiga seotud kultuuriürituste korraldamine muutub Moskvas ja Peterburis keerulisemaks. Lihtsalt keeldutakse näiteks ruume andmast või ei kutsuta enam esinema ja külla.
Aga üldiselt – suhted on nagunii nii kehvad, et enam ei maksa eriti põdeda: oi, aga mis veel nüüd saab! Tbilisisse näiteks lendab kevadest jälle Moskva lennuk. Ka Vene suursaadik läks sinna tagasi ning Moskva poodidest võib taas osta Borzˇomi mineraalvett.
Palju rohkem peaksime arutlema ja muretsema selle üle, kuidas muutuvad inimestevahelised suhted. Kui need lähevad halvaks, siis on minu arust käes tõeline häda. Minult on juba isegi kauges Dagestanis lihtsad inimesed küsinud: miks te nii teete, kas olete tõesti fasˇistid? Või nagu teatas üks vanamees (aga vanamehi seal austatakse) – eestlased on rikutud rahvas.
Sellist asja ma tõesti ei tahaks, et peaksin Venemaal hakkama üle päeva inimestele ütlema, et ma ei ole fasˇist. Või et eestlasi peetaks minu ema kodumaal Venemaal “rikutud rahvaks”.
Äkki aitaks pärast pronkssõduri ümberistutamist suhteid siluda mõni ilus ja südamlik zˇest Venemaa ja vene rahva suunas? Mingi selline sümboolne tegu, mida neil on võimatu eirata ning millesse nad suhtuksid positiivselt.
Kui praegune tegevus paistab lihtsale venemaalasele kui fasˇismi ilming, siis tuleks välja mõelda mingi tegu, millest venemaalane ka kinnisilmi aru saaks, et seal Eestis siiski ei ela fasˇistid, kuigi vahepeal juba tundus nii... Ainult et siis peab muidugi olema kindel, et see “tegevus” jõuaks ka Vene telekanalite uudistesse.
