Alati ei pea tulema appi miilits ega maksuamet. Piisab ka tuletõrjejärelevalvest või meie mõistes tervisekaitsest pärit “abilistest”, kes seavad väljavaadatud firma juhi valiku ette: kas paneme kinni või müüd odavalt sellele, kellele vaja.

Kõige parem on muidugi, kui kohtus on oma mees, kes lihtsalt vormistab firma omanikuks kellegi teise, ning õige omanik võib ennast seejärel kas või surnuks vaielda.

Kangem kraad on suurfirmade ülevõtmised, mida toimetatakse kõrgel riiklikul tasemel.

Üle-eelmisel nädalal näägutas Venemaa peaminister Vladimir Putin avalikult üht Venemaa suuremat koksisöetootjat, börsifirmat Metšel (Mechel). Firma, mille omanik Igor Zjuzin kuulub Venemaa 20 rikkama inimese hulka, kaotas mõne päevaga poole oma väärtusest.

Soov omastada

Paljud kommentaatorid on veendunud, et vaatamata Putini väidetele, nagu oleksid Metšeli hinnad liiga kõrged ja maksuskeem kahtlane, peitub asja taga kellegi soov omastada firma väärtuslikumad kaevandused. Seda saame varsti näha.

Viimastel kuudel on lääne äriringkondi ärevil hoidnud Vene-Briti naftafirmaga TNK-BP seotud sündmused. TNK (Tjumeni naftakompanii) Vene oligarhidest omanikud tahavad suurendada oma mõju ühisfirmas.

British Petroleumiga võitlemine pole mingi naljaasi, tegemist on ühe Euroopa suurema firmaga. TNK on nende kõrval köömes, aga ometi on BP elu läinud Venemaal väga kibedaks.

Putin ja Venemaa president Dmitri Medvedev on kinnitanud, et riigil pole TNK ja BP vahelises nägeluses mingit rolli ning see on puhtalt ärimeeste omavaheline arveteklaarimine. Olge lahked – kuidas seda mõista, et riik ei sekku? BP juhtide ja kaastöötajate vastu algatatakse kriminaalasju, neid süüdistatakse tööstusspionaaÏis ega anta enam Venemaal töötamise luba. Seda kõike teevad ju Venemaa jõuametkonnad, mida Vene oligarhid kasutavad oma vastaste vastu. Riigi varjatud heaks-kiiduta jõuametkonnad seda ei teeks.

Oleg Deripaska, Putini praegune favoriit oligarhide hulgas, ostab Venemaal firmasid kokku nagu lõunat tegema valmistuv kokk turul toiduaineid. Ta võtab, mida tahab, sest kõik teavad, et tema selja tagant paistab Kremli (või siis praegu juba Valge maja – seal asub Venemaa valitsus) soosing. Deripaska viimane saak on maailma suurim niklitootja Norilski Nikkel. Võimu toetust varanduse ümberjagamiseks ei saa Deripaska muidugi tasuta.

Väidetavasti osalevad Vene riigijuhid ja tippametnikud nii aktiivselt omandi ümberjagamisel seetõttu, et nad on ka ise ärimehed, ainult et nende varandust pole kuskil ametlikult fikseeritud.

Ei tea, kas see on juhus, aga kui Venemaa ratifitseeris 2006. aastal ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni, siis tehti seda ilma artiklita, mis näeb ette ametnike karistamist alusetu rikastumise eest.