JAANUS PIIRSALU: Medvedev astus Putini konnasilmale
Seetõttu jääb ta mõjult endiselt Vladimir Putini varju. Paljude lääne ajakirjanike ja ekspertide Medvedevi suhtes taas tekkinud optimism on sellepärast minu meelest vähe õigustatud.
Iseenesest on üle tüki aja Venemaa võimuladvikus tekkinud põnev olukord. Põnevaks muutus see 10. septembril, kui Medvedev avaldas internetiportaalis (Putin pole sellises keskkonnas kunagi esinenud) Gazeta.ru oma programmilise artikli „Venemaa, edasi!”. Ei tea juba mitmendat korda Venemaad kiiresti moderniseerima üles kutsunud (millegipärast pälvis aga just see lääne ekspertide suurt tähelepanu) Medvedevi artikkel tegi muu hulgas kokkuvõtte Venemaa senisest arengust pärast NSV Liidu lagunemist. Sellest ajast möödunud 18 aastast, millest ligi pool juhtis Venemaad Putin.
Hinnang Putini ajale
Ebaefektiivne majandus – „vaatamata lubadustele pole me suutnud lahti saada alandavast toorainesõltuvusest” –, poolenisti nõukogulik sotsiaalsüsteem, nõrgaks jäänud demokraatia, negatiivsed demograafilised tendentsid, ebastabiilne Kaukaasia, loetles Medvedev Venemaa suurimaid probleeme. Need probleemid ei ole Venemaal kellelegi saladuseks, kõigi nende lahendamist seadis eri aegadel eesmärgiks ka Putin. Oluline on see, et Medvedev ütles otsesõnu: probleemide lahendamisega pole hakkama saadud. Ja 1999. aasta suvest 2008. aasta kevadeni oli peamine vastutaja just Putin. Lisaks suuna seadmisele, kuhu Venemaa peab Medvedevi arvates liikuma, võib artiklis „Venemaa, edasi!” näha ka inventuuri Putini presidendiks olekule. Justkui oleks Medvedev poolteist aastat uurinud olukorda, mis ta Putinilt päranduseks sai.
Väga huvitav, mida vastab Putin nüüd Medvedevile, kellest ta ise tegi ligi kaks aastat tagasi oma järeltulija Kremlis. Ühe korra on ta juba avalikult Medvedevile kinda tagasi visanud.
Kevadel teatas Medvedev, et loob oma kaadrireservi, kes peab olema valmis võtma riigiametites teatud positsioone. Putini loodud niinimetatud vertikaalne võimusüsteem aga just põhinebki sellel, et juhtivaid kohti kontrollivad „Putini ordu” liikmed.
Seepeale vastas Putin esimest korda Medvedevi initsiatiivile avalikult negatiivselt. Seda tegi ta omapäraselt – avaldas eliidile mõeldud intellektuaalses ajakirjas Russki Pioner kolumni, milles hoiatas Medvedevit mõistukõne kaudu kaadrimuudatuste eest. Putin andis mõista, et tema ise on juba paremad inimesed välja valinud ja nad juba juhivadki riiki. Ära tõmble, soovitas Putin oma nooremale kolleegile.
Medvedevil paistab aga olevat omajagu tuuma või tunneb ta lihtsalt oma jõu kasvamist. Sellele viitab artikli „Venemaa, Edasi!” üsna putinlikus stiilis dramaatiline lõpp, mida võib hinnata ka kui mõningast väljakutset vähemalt „Putini ordu” korrumpeerunud osale.
„Meie tööd (riigi moderniseerimisel – toim.) üritatakse segada,” kirjutas Medvedev. „(Seda teevad) mõjukad müüdavate tšinovnikute grupid ja mitte midagi ette võtvad „ettevõtjad”. Nad on ennast hästi sisse seadnud. Neil on „kõik olemas”. Neid rahuldab kõik. /---/ Kuid tulevik ei kuulu neile!”
Viimast lauset võib võtta kui viidet kuulsale Putini ähvardusele. Seitse aastat tagasi ütles Putin pärast Nord-Osti pantvangitragöödiat väga karmi näoga televisioonis esinedes: „Neil ei ole tulevikku, tulevik on meie päralt.” Putin andis sellega sõnumi Bassajevile, aga Medvedev nüüd neile, kes ei taha muuta Venemaad.
Esialgu pole Putin vastanud muud kui kinnitanud taas, et tal on Medvedeviga ühine veregrupp. Medvedev kinnitas ühise veregrupi juttu püüdlikult mõni päev hiljem.
Mis puudutab aga Medvedevi järjekordseid sõnu demokraatia ja tänapäevase majandusmudeli arendamise vajadusest (arenenud lääneriikide tasemele saab tõusta ainult demokraatia abiga), siis läheb see paraku veel väga teravasse, isegi küünilisse vastuollu igapäevaeluga. 11. oktoobril toimuvatele Moskva linnaduuma valimistele ei lastud täiesti absurdsete ettekäänetega jälle ühtegi Putini loodud süsteemi välise opositsiooniliikumise esindajat. Eriti märgiline oli see, et kandideerima ei lubatud ka Kremli enda loodud uut, süsteemisisest liberaalset erakonda „Parem tegu”.
